Lühilood

Neiu otsis endale aastaid kaaslast, lõi end iga päev lille ja käis igalt poolt otsimas. Nii otsis ta aastaid, aga potentsiaalset peigmeest ei kuskil… Ühel imelisel päeval tuli ta väsinult põllult kartuleid võtmast, kartulikorv käes, tolmune nagu tont… Neiust mööduv noormees pakkus abi raske korvi tassimisel… ja sealt see elu õnn algaski, mis kestab siiani… […]

Jah, isegi enda rasketes olukordades võime õppida pöörama oma sisemise numbriketta õnnetuse asemel rõõmu peale, nägu näitab Barry Neil Kaufman meile oma liigutavas raamatus “Õnn on valik.” Kaufman räägib enda ja naise isiklikest kogemustest, sellest, kuidas nad ravisid täielikult terveks oma neuroloogilise kahjustusega ja talitushäiretega lapse. Kui see põhimõtteliselt muserdav olukord nende elus tekkis, valisid

Õnne leidmine pole nagu jaama jõudmine. See pole nii, et jõuame ühel päeval kohale ja tunneme ülevoolavat õnnetunnet. Lõpp-peatusesse jõudes ei toimu mingeid imesid. Alati tuleb uusi peatusi. Õnn on tee, mida mööda me liigume. Üks Zen-lugu räägib naisest, kes oli kuulnud kaugest võlutud aasast, kus pidi olema rohkelt imeilusaid lilli. Ta otsustas selle koha

Lase lahti inimestest, kes pole valmis sind armastama sellena, kes sa oled. See on kõige raskem asi, mida sa oma elus tegema pead, kuid see on ka kõige olulisem. Lõpetage rasked vestlused inimestega, kes ei taha muutuda. Lõpeta ilmumine inimeste ellu, kes ei ole huvitatud sinu kohalolekust. Ma tean, et su sisetunne on teha kõik

Kahlil Gibran: “Kui sa kedagi armastad, lase tal minna, sest kui ta naaseb, on ta alati sinu oma. Kui ta seda ei tee, pole nad kunagi olnud”. Lahkuminek armastatust on enamasti raske mõlemale osapoolele. Neile, kes elavad läbi lahusoleku kogemuse, võib armastuse lahtilaskmise kunst tuua lohutust, mõistmist, jõudu ja ehitusplokke, mis on vajalikud nende ellu

Õpetaja andis koolis õpilastele järgmise ülesande. Iga laps sai endale ülesande läbiviimiseks puhta paberilehe. Siis palus õpetaja lastel antud paber ära kortsutada, kokku kägardada, visata maha, lüüa seda, peale astuda ning veeretada maas. Ainult katki ei tohtinud nad paberit rebida. Seejärel pidid lapsed oma paberid põrandalt võtma ja selle siis sirgeks siluma. Kõikide laste silutud

Kui armastus tärkab harmooniast, saame tunda edukat elu, rahulolevat elu, kus armastus jätkab süvenemist, sest ei sõltu millestki välisest, vaid millestki seesmisest. Armastus ei sõltu ninast ja nina pikkusest, vaid seesmisest tundest, et kaks südant tuksuvad samas rütmis. See rütm võib edasi kasvada, sel võivad tekkida uued sügavused, uued ruumid. Armastus ei tunne armukadedust, armastus

Jack Kornfield ütleb, et enamikule inimestele on andestamine protsess. Kui teid on sügavalt haavatud, võib andeksandmistöö kesta aastaid. See läbib mitu staadiumi – südamevalu, raev, kurbus, hirm ja segadus- ja lõpuks kui lasete endal tunda seda valu, mida kannate, muutub see vaastavaks südamekergenduseks. Te näete, et andestamine on peamiselt teie enda kasuks, see on viis,

Mõnikord, kui tunneme oma minevikus tehtud tegude pärast häbi või süüd, siis seetõttu, et need teod ei kajasta enam meie väärtusi. Nüüd, kui oma mineviku mina vaatame, ei tunne me tema otsustega seotust. See on tegelikult hea uudis – põhjus, miks minevik meile haiget teeb, on see, et oleme teinud edusamme. Me andsime endast tookord

Neale Donald Walsch on ütelnud: “Endale andestamine on see, et kõik andestused sealt algavadki”. Tihti juhtub meie elus nii, et meid mõistetakse valesti, saame haiget ja meie hinge lüüakse sügavaid haavu või siis kogeme hülgamist. Meil kõigil tuleb õppida andestama, et halb minevikus ei rikuks head tulevikus. Meid inimesi ühendab sarnane omadus, me kõik eksime