Lühilood

Elus tuleb vahel ikka ette, et meiega juhtuvad ebameeldivad, halvad ja valusad asjad. Enamikul juhtudel suudame me juhtunuga leppida, toime tulla ja pärast mõningast taastumist ja eneseleidmist saame me võrdlemisi rahulikult eluga edasi minna. Keerulisemaks kujuneb olukord aga sel juhul, kui toimunu tekitab meie sisse sellise trauma, et see meid pisut katki teeb. Traumast tekkinud […]

Päris ausalt. Ma küsin teilt täiesti siiralt – kas sa tunned end armastatuna? Kui tihti, kas alati? Kelle poolt sa end armastatuna tunned? Kas sa oled kindel, et sinu lähedased tunnevad end sinu poolt armastatuna? Et oma mõtet mitte liiga keeruliseks ajada, toetun ma siin näites paarisuhtele, kuid teoreetiliselt võib sama mõtet rakendada mistahes lähedasele

Kas maailmas on olemas veel lollimat, eksitavamat ja lausmürgisemat ütlust? Mis imeloom see mees on, et tema ei võiks nutta? Kas mehed naerda tohivad? Ka see on emotsioonide väljapurse – miks mehed naerda tohivad? Ja üleüldse, kes on pädev meile ütlema, milliseid emotsioone keegi tunda tohib, olgu ta mees, naine, täiskasvanu või laps? Tegelikkuses algabki

Kui mitut inimest sina tead, kes oleks valmis iseendaga leivad ühte kappi panema? Keegi, kes on armunud iseenda peegelpilti ja kelle lemmikmeloodiaks on nende endi hääle kõla? Kas võib juhtuda, et sa ise oled üks neist inimestest? Üldjoontes ei ole enese armastamine üldse halb asi – ennast tulebki austada, armastada ja hoida. Mõnel juhul muutub

Carl Van Doren on kord imetabavalt öelnud: “Looja mõõdupuu on see, kui palju elu ta oma töösse paneb.” Elas kord maailmakuulus maalikunstnik, kelle maalid olid tuntud oma erakordse loodusläheduse ja elujõu poolest. Inimesed, kes tema teoseid nägid, tundsid, et nad ei vaata lihtsalt maale, vaid et nad on osa maailmast, mida kunstnik lõi – justkui

Kord oli naine, kes alustas uut suhet mehega, kes oli tema jaoks hooliv ja siiras. Kuid peagi hakkas naine märkama, et tema uues suhtes kerkisid üles tunded ja mälestused, mida ta arvas ammu unustanud olevat. Väikesed konfliktid ja erinevused panid teda vahel käituma impulsiivselt ning tooma esile vanad hirmud ja ebakindlused, mille ta oli arvanud

Oli kord noor naine, kes tundis, et tema elu on täis vastuolulisi tundeid ja mõtteid. Ta püüdis olla õnnelik ja rahulolev, kuid ikka ja jälle sattus ta mõtete keerisesse, mis tõmbas teda tagasi minevikku, täis hirme ja kahtlusi. Ühel õhtul, vaikuses mõtiskledes, mõistis ta, et tema meel on nagu aed, ja et iga mõte, mida

Ühel päeval tundis naine, et tema elu on täis kaootilist energiat ja segadust. Ta tajus oma mõtetes ja südames raskust, mis takistas teda edasi liikumast. Selle asemel, et minna otsekohe lahendust otsima, otsustas naine võtta aega ja mediteerida. Olles sügavas mõtluses, mõistis ta, et tema elu on nagu vana maja – täis asju, mida ta

Elas kord naine, kes tundis end sageli ärritununa ja pettununa. Ta leidis alati põhjuse, miks tema elus ei läinud asjad nii, nagu ta lootis, ja süüdistas sageli teisi enda ebaõnnes – kolleege, lähedasi, ja vahel isegi sõpru. Naisele tundus, et elu oli täis vigu, mis justkui tema kontrolli alt väljusid. Ühel päeval otsustas naine minna