Ajameistri noorpõlvest – hetkest, mis muutis kõik Intervjueerija (I): Ajameister, inimesed tunnevad teid kui vaikset rändurit, kes oskab ajaga vestelda. Kuid millal hakkas teie sees aeg teisiti kõlama? Kas oli üks hetk, mis pani teid sellel teel ärkama? Ajameister (A): Jah, oli üks selline hetk. Ma olin siis veel noor – mitte vanuse, vaid ootuste […]
Intervjuu-lühijutt: “Kui aeg veel sosistas” Read More »
Armastus ei püsi paigal.Ta ei tule alati samal kujul ega sama jõuga.Kui sa kedagi armastad, ei armasta sa teda kogu aeg ühtemoodi –ja see ei ole vale, see on elu. Meie hirm nõuab, et armastus oleks muutumatu.Aga armastus on nagu meri –ta tuleb ja läheb, voolab ja tõuseb,ja tõeline turvalisus ei peitu temas kinnihoidmises,vaid tema
Lapsena oli ta sageli naabrimaja aias.Seal elas vana mees – tagasihoidlik, rahuliku naeratusega, alati valmis kuulama ja jagama oma vaikset tarkust. Poisile oli ta kui isa, keda saatus oli liiga vara ära võtnud. Vana mees ei rääkinud kunagi suurelt ega tähtsalt.Ta lihtsalt oli olemas – toolil päikese käes, peos teetass, südames vaikne hoolimine. Aastad möödusid.Noormees
Lugu „Kuldne karbike“🕰 Read More »
Minevik on nagu kivisse raiutud jooned – seda ei saa kustutada ega muuta.Aga me saame valida, kuidas me sellele vaatame.Me võime jääda selle vangiks või lasta tal olla õpetaja, mis juhatab meid edasi. Iga tehtud viga, iga eksimus, iga kaotatud hetk on olnud osa meie kasvamisest.Aga nende külge klammerdumine hoiab meid mineviku varjus,takistades nägemast praeguse
Mineviku vabastamine 🌱 Read More »
Kord elas mees, kes oli väsinud oma elust. Ta tundis, et tema koorem on liiga raske – pidevad kohustused, katkised suhted, sees kasvav rahutus. Ta tundis, et elu oli talle andnud risti, mida kanda, aga tundis ka, et ei jaksa enam. Ta lohistas seda oma järele, päevast päeva, mööda kivist rada. See kriipis maad ja
Lühilugu “Kui raskus muutub õpetajaks” Read More »
Ta avas sahtli, mille sisu oli juba ammu unustuse hõlma vajunud.Siidpaberisse mässitud pakike.Seal sees – pitsiline, õrn ese, mille ta kunagi endale kinkis.„Eriliseks puhuks,“ oli ta mõelnud.Selliseks päevaks, mis tundub vääriv kogu ilu, mille ta endale lubada kartis. Aga see „eriline päev“ ei tulnud kunagi. Mitte sellepärast, et elu oleks olnud halb.Lihtsalt… see kulges. Kiirelt,
Oli kord vana rändur, kes kandis oma kaelas väikest hõbedast ripatsit. See ei olnud kallis ehteasi, pigem meenutas see amuletina kantud tõotust. Inimesed, keda ta oma teekonnal kohtas, märkasid seda ja vahel küsisid, mis seal sees on. Ta naeratas alati salapäraselt ja vastas: “See on tarkuse kingitus, mida ma kasutan ainult siis, kui elu muutub
Ka see läheb mööda Read More »
Pärimustarkus: „Mõnes asjas oled õpetaja, mõnes oled õpilane – ja see on täiesti normaalne.“ Naine istus vana tamme all ja vaatas, kuidas tuul sahistas lehtedes. Elu tundus korraga nii tuttav ja nii võõras. Mõnikord tundis ta end küpsena, täis elutarkust ja sügavaid taipamisi. Teinekord aga tabas ta end lapsemeelsetest mõtetest, nagu oleks mingi osa temast
Inspireeriv lühilugu “Kasvu mosaiik”💝 Read More »
Pikka aega elas naine teadmatuses, et tema elu oli justkui nähtamatute köidikutega seotud. Ta ei näinud neid, ei tundnud füüsiliselt, kuid nad olid olemas – tema enda mõtetes. Piirangud, mida ta ei olnud teadlikult loonud, kuid mis olid alati tema ümber olnud. Ta oli alati olnud see, kes hoolitses, kes kuulas, kes lahendas, kes
Inspireeriv lühilugu “Vabanemine iseenda vanglast”💝 Read More »
Pärimustarkus: „Mõned tulevad, et tuua valgus, mõned tulevad, et õpetada varju väärtust.” Oli sumedalt vaikne õhtu, kui naine istus oma lemmikpingil mere ääres. Ta vaatas, kuidas lained aeglaselt randa veeresid ja kaugusesse kadusid – just nagu mõned inimesed tema elus. Ta oli alati uskunud, et kõik, kes tema teele satuvad, jäävad sinna igaveseks. Aga elu
Inspireeriv lühilugu “Need, kes jäävad…”🌹 Read More »