Oli kord üks rändaja, kes otsis elu sügavamat mõtet ja tõelist tarkust. Ta uskus, et vastused peituvad kõrgetes mägedes, vaiksetes metsades ja lõpututes meredes. Ta rändas läbi kõrgete metsade ja mööda kiviseid mäenõlvu, kuni jõudis sügavale orgu, kus seisis vana tempel. Templi seintele olid graveeritud ajatud tõed, mille üle paljud põlvkonnad olid mõtisklenud ja kasvanud. […]
Lühilugu “Teekond tõelise tarkuseni”🌹 Read More »
Nad kohtusid mitte ilutulestikus, vaid vihmasel pärastlõunal.Ei olnud suurt muusikat, polnud saatuslikku pilku üle rahvahulga.Oli lihtsalt hetk.Vaikne, tavaline… ja täiesti teistsugune. Temal oli hinge sees väsimus, mida ta polnud osanud nimetada.Temal oli naeratus, mis tuli sügavalt — mitte kerge, vaid kantud.Ja kui nad rääkima jäid, ei muutunud maailm valjemaks — see muutus vaiksemaks.Ja see oli
Inspireeriv lühilugu “Seal, kus ime puudutas”🌹 Read More »
Ta oli varem pingutanud, et meeldida. Naeratanud veidi rohkem, kui tahtis. Vaikinud, kui süda soovis rääkida. Tahtnud olla kõigile valguseks – isegi siis, kui tema enda tuli hakkas kustuma. Aga mida enam ta õppis iseend kuulama, seda vähem jäi ruumi teesklusele. Ta ei jaksanud enam kanda sõnu, mis polnud ausad. Ta ei suutnud enam seista
See, mis jääb aususe juurde🌹 Read More »
Ma ei tea, kas ma kunagi suudan seda täielikult sõnadesse panna, aga ma proovin. Ma räägin sulle tõelisest armastusest – mehe vaatenurgast. Mitte sellest, mida näidatakse filmides või jagatakse sotsiaalmeedias. Ma räägin sellest, mis on sügavam kui roosid, sõnumid ja lubadused. Ma räägin päris armastusest. Mitte kõik mehed ei mõista seda. Ja kui aus olla
Mees, kes elab armastuses, mitte ego varjus💚 Read More »
Ta ärkas keset ööd — mitte ehmunult, vaid kummalise soojusega rinnus.Alles hetke pärast meenus talle unenägu.Unenägu, kus tema südames elasid mesilased. Väikesed, kuldsed tiivulised, kes ei sumisenud lärmi ega rahutust, vaid lohutust.Nad ei tiirutanud lillede ümber, vaid töötasid vaikselt… tema sees.Tema läbikukkumiste kohal.Tema kaotuste kohal.Tema vaikses nutmises, mis oli voolanud patjadesse, kuhu keegi ei näinud.
Ta ei sündinud enesekindlana. Ta ei ärganud ühel hommikul valgustatuna.Ta kandis endas aastaid tükke, mis ei tahtnud sobituda.Valusaid sõnu, mis olid öeldud hetkedel, kui ta oleks vajanud vaikust.Puudutusi, mis ei kandnud hoolimist.Lubadusi, mis murdusid just siis, kui ta oli kõige haavatavam. Ta oli uskunud, et armastus tähendab ootamist. Leppimist. Kohanemist.Et tema väärtus peitub selles, kui
Naine, kes elab armastuses, mitte haavas💝 Read More »
Tee ääres istus vana rändur, kulunud rõivad seljas ja rahulik ilme näol. Ta ei palunud midagi, lihtsalt istus ja vaatas mööduvat maailma. Ühel päeval kihutas mööda vihane mees hobusel. Ta oli täis rahulolematust ja kibedust, ja nähes vanakest tee ääres, lõi teda piitsaga justkui ilma põhjuseta. Rändur võpatas valu all, kuid ei tõstnud häält. Selle
„Ole õnnelik“ – sisemise tarkuse peegeldus 💖 Read More »
Õpetaja ja õpilane istusid vaikuses templi tagaaias, kus aeg justkui ei tormanud. Aed oli täis õitsvaid puid, tiigi kohal tiirles liblikas ning kergelt liikus tuul, mis paitas mõtteid. Õpilane kõneles lõpuks vaikselt:„Õpetaja… miks ma tunnen, et elan justkui kellegi teise elu? Teen kõike, mida peaksin, aga mu sees on tühjus.“ Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult.„Kas sa
Naine istus mere ääres, jalad külmas liivas, ja vaatas silmapiiri. Päike oli loojumas, taevas triibutatud lillade ja kuldsete varjunditega. Ta tundis end tühjana. Mitte traagiliselt, vaid vaikselt — nagu tuba, kust keegi on just lahkunud, jättes ukse kergelt paokile. Viimase aasta jooksul oli ta kaotanud palju: armastuse, millele ta oli ehitanud unistusi, ja iseenda, kellele
Armastus on tuli.Kirg, mis süttib silmapilgust ja haarab hinge nii, et sa ei saa ega tahagi lahti lasta.See on igatsus, mis tungib läbi naha ja luude, vajadus, mis ei küsi loogikat ega luba. Armastus on hoolimine – selline, mis paneb su nägema teist inimest tervikuna, tema haavade ja valgusena, tema varjude ja võluna. Armumine on