Kord elas mees, kes oli väsinud oma elust. Ta tundis, et tema koorem on liiga raske – pidevad kohustused, katkised suhted, sees kasvav rahutus. Ta tundis, et elu oli talle andnud risti, mida kanda, aga tundis ka, et ei jaksa enam. Ta lohistas seda oma järele, päevast päeva, mööda kivist rada. See kriipis maad ja […]
Lühilugu “Kui raskus muutub õpetajaks” Read More »
Nad kohtusid mitte ilutulestikus, vaid vihmasel pärastlõunal.Ei olnud suurt muusikat, polnud saatuslikku pilku üle rahvahulga.Oli lihtsalt hetk.Vaikne, tavaline… ja täiesti teistsugune. Temal oli hinge sees väsimus, mida ta polnud osanud nimetada.Temal oli naeratus, mis tuli sügavalt — mitte kerge, vaid kantud.Ja kui nad rääkima jäid, ei muutunud maailm valjemaks — see muutus vaiksemaks.Ja see oli
Inspireeriv lühilugu “Seal, kus ime puudutas”🌹 Read More »
Ühel päeval leidis noor vares vana raamatulehe, mille tuul oli metsas okste vahele kandnud. Leht oli rebitud, poolik, aga seal seisis midagi tähtsat — midagi, mida vares lugeda suutis: „Targad tunnevad maailma seestpoolt.“ See lause pani teda särama. „Ma olengi nüüd tark!“ kraaksatas ta uhkelt. „Ma tean, mida targad teavad!“ Ta kleepis lehe endale tiiva
Metafooriline lugu “Varese sulg“🌹 Read More »
Humoorika, kuid sügava alatooniga lugu inimesest, kes õppis, et kannatlikkus ei ole lõputu allikas – vaid väärtus, mida tuleb targalt kasutada. See on lugu piiride tundmisest, enesearmastusest ja huumorist keset elu keerukust. Tal oli alati olnud kannatlik loomus.Inimesed ütlesid:“Sa oled ikka nii rahulik. Nagu ei miski ei häiriks sind.”Ta ainult naeratas.Sest tõsi oli – ta
Lühilugu „Kannatlikkuse krediitkaart” Read More »
Tee ääres istus vana rändur, kulunud rõivad seljas ja rahulik ilme näol. Ta ei palunud midagi, lihtsalt istus ja vaatas mööduvat maailma. Ühel päeval kihutas mööda vihane mees hobusel. Ta oli täis rahulolematust ja kibedust, ja nähes vanakest tee ääres, lõi teda piitsaga justkui ilma põhjuseta. Rändur võpatas valu all, kuid ei tõstnud häält. Selle
„Ole õnnelik“ – sisemise tarkuse peegeldus 💖 Read More »
Õpetaja ja õpilane istusid vaikuses templi tagaaias, kus aeg justkui ei tormanud. Aed oli täis õitsvaid puid, tiigi kohal tiirles liblikas ning kergelt liikus tuul, mis paitas mõtteid. Õpilane kõneles lõpuks vaikselt:„Õpetaja… miks ma tunnen, et elan justkui kellegi teise elu? Teen kõike, mida peaksin, aga mu sees on tühjus.“ Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult.„Kas sa
Elas kord inimene, kes otsis elule tähendust. Mitte suurt missiooni ega suurt saavutust, vaid lihtsalt tunnet, et iga päev oleks midagi väärt.Ta oli proovinud ja otsinud uusi hobisid, koolitusi, vahetanud töö- ja elukohti ning ka sõpru. Kuid ikka tuli hommikuti hetk, kus ta küsis endalt: “Milleks?”Mitte kurvalt, vaid vaikselt. Nagu küsimus, millele polnud veel vastust.
Ühel kevadel otsustas inimene istutada oma aeda uue taime. Mitte tavalise porgandi või kartuli, vaid midagi erilist – seemne, millele polnud nime. Ainult sisetunne, et kui ta seda õigesti hooldab, sünnib midagi ilusat ja suurt. Naabrid vaatasid üle aia ja küsisid:“Mis sa sinna mulda panid?”“Usalduse,” vastas ta.“Ja?”“Ja õige suhtumise.” Nad naersid. “Ei midagi konkreetset? Pole
Mees istub pargis ja mõtleb: “Naine on rumal ja kuri. Sõbrad – ebausaldusväärsed. Elu – üks suur viletsus. Raha pole, tervis on läbi…” Ta ei märka, et tema selja taga seisab keegi. Hiiglaslik, kaunitiivaline ingel, hoides käes suurt lumivalget märkmikku ja kuldset sulepead. Ingel kirjutab hoolikalt kõik mehe mõtted üles – sõna-sõnalt. Ta mõtleb endamisi:
Lugu inimesest, kes avastas, et geeniuse sära ei tulene üksnes temast endast – vaid ka meist kõigist, kelle sees elab vaikne potentsiaal, sageli maha surutud, unustatud või edasi lükatud. Ta armastas raamatuid.Eriti neid, mille taga oli nimi, mis kõlas nagu legend: suured mõtlejad, kunstnikud, loojad. Kui ta neid luges, tekkis tal tihti tunne:„See mõte on
Lühilugu „Peegeldus paberil” Read More »