Ühel vaiksel sügishommikul istus õpetaja koos oma õpilasega vana tamme all. Tamm oli hall ja väärikas, tema okstel istus üksik öökull – vaikne, liikumatu, justkui osa puust endast. Õpilane jälgis lindu ja küsis:„Õpetaja, miks öeldakse, et öökull on tark?“ Õpetaja naeratas ja vastas:„Sest ta on õppinud kuulama rohkem kui rääkima. Iga heli, iga liikumine metsas […]
Targa öökulli õpetus🦉 Read More »
Tee ääres istus vana rändur, kulunud rõivad seljas ja rahulik ilme näol. Ta ei palunud midagi, lihtsalt istus ja vaatas mööduvat maailma. Ühel päeval kihutas mööda vihane mees hobusel. Ta oli täis rahulolematust ja kibedust, ja nähes vanakest tee ääres, lõi teda piitsaga justkui ilma põhjuseta. Rändur võpatas valu all, kuid ei tõstnud häält. Selle
„Ole õnnelik“ – sisemise tarkuse peegeldus 💖 Read More »
Õpetaja ja õpilane istusid vaikuses templi tagaaias, kus aeg justkui ei tormanud. Aed oli täis õitsvaid puid, tiigi kohal tiirles liblikas ning kergelt liikus tuul, mis paitas mõtteid. Õpilane kõneles lõpuks vaikselt:„Õpetaja… miks ma tunnen, et elan justkui kellegi teise elu? Teen kõike, mida peaksin, aga mu sees on tühjus.“ Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult.„Kas sa
Elas kord inimene, kes otsis elule tähendust. Mitte suurt missiooni ega suurt saavutust, vaid lihtsalt tunnet, et iga päev oleks midagi väärt.Ta oli proovinud ja otsinud uusi hobisid, koolitusi, vahetanud töö- ja elukohti ning ka sõpru. Kuid ikka tuli hommikuti hetk, kus ta küsis endalt: “Milleks?”Mitte kurvalt, vaid vaikselt. Nagu küsimus, millele polnud veel vastust.
Bô Yin Râ, kodanikunimega Joseph Anton Schneiderfranken, oli saksa vaimne õpetaja, poeet ja kunstnik, kelle pärand hõlmab nelikümmend raamatut ja ligi kahesada maali. Tema teosed keskenduvad inimese vaimsele arengule, eneseteadvustamisele ja sisemise rahu saavutamisele. Siin on mõned tema tsitaadid: „Oma läbielamisi tuleb lihvida nii, nagu teemanti – tema enda tolmus. Sina oled nii kalliskivilihvija kui
Bô Yin Râ tsitaate, tarkuseteri Read More »
Naine istus mere ääres, jalad külmas liivas, ja vaatas silmapiiri. Päike oli loojumas, taevas triibutatud lillade ja kuldsete varjunditega. Ta tundis end tühjana. Mitte traagiliselt, vaid vaikselt — nagu tuba, kust keegi on just lahkunud, jättes ukse kergelt paokile. Viimase aasta jooksul oli ta kaotanud palju: armastuse, millele ta oli ehitanud unistusi, ja iseenda, kellele
Armastus on tuli.Kirg, mis süttib silmapilgust ja haarab hinge nii, et sa ei saa ega tahagi lahti lasta.See on igatsus, mis tungib läbi naha ja luude, vajadus, mis ei küsi loogikat ega luba. Armastus on hoolimine – selline, mis paneb su nägema teist inimest tervikuna, tema haavade ja valgusena, tema varjude ja võluna. Armumine on
Ühel kevadel otsustas inimene istutada oma aeda uue taime. Mitte tavalise porgandi või kartuli, vaid midagi erilist – seemne, millele polnud nime. Ainult sisetunne, et kui ta seda õigesti hooldab, sünnib midagi ilusat ja suurt. Naabrid vaatasid üle aia ja küsisid:“Mis sa sinna mulda panid?”“Usalduse,” vastas ta.“Ja?”“Ja õige suhtumise.” Nad naersid. “Ei midagi konkreetset? Pole
Mees istub pargis ja mõtleb: “Naine on rumal ja kuri. Sõbrad – ebausaldusväärsed. Elu – üks suur viletsus. Raha pole, tervis on läbi…” Ta ei märka, et tema selja taga seisab keegi. Hiiglaslik, kaunitiivaline ingel, hoides käes suurt lumivalget märkmikku ja kuldset sulepead. Ingel kirjutab hoolikalt kõik mehe mõtted üles – sõna-sõnalt. Ta mõtleb endamisi:
Lugu inimesest, kes avastas, et geeniuse sära ei tulene üksnes temast endast – vaid ka meist kõigist, kelle sees elab vaikne potentsiaal, sageli maha surutud, unustatud või edasi lükatud. Ta armastas raamatuid.Eriti neid, mille taga oli nimi, mis kõlas nagu legend: suured mõtlejad, kunstnikud, loojad. Kui ta neid luges, tekkis tal tihti tunne:„See mõte on
Lühilugu „Peegeldus paberil” Read More »