Eesti keel – käbinääre ja Looja tööriist
Eesti keel on üks maailma vanemaid ja erilisemaid keeli. Tema sügavus ei peitu mitte ainult arhailises kõlas ega sugulaskeelte vähesuses, vaid eelkõige tema sõnavara sümboolses tuumas. Kui paljudes keeltes jagunevad mõisted „loomine“, „loodus“ ja „lugu“ erinevateks tüvedeks, siis eesti keeles on need kõik seotud ühe juurega: „loo-“.
See juur moodustab justkui algse keele DNA, millest hargnevad:
* Looja – see, kes loob;
* Loom – loodud olend;
* Loomine – loomise protsess;
* Loodu – see, mis juba on loodud;
* Loodus – loomise tulemus, maailm ise;
* Lood – ühelt poolt jutustused, teiselt poolt looduse seadused, ja kolmandaks – müüri ladumise tööriist, mis hoiab ehitust sirgena.
Selles peitub midagi enamat kui juhuslik sõnalooming. Tundub, et eesti keel on säilitanud algse mõistete terviklikkuse – silla nähtamatu ja nähtava, vaimse ja materiaalse vahel.
Käbinääre – vaimse ja materiaalse ühendaja
Kui mõelda Eestist kui planeedi kehas paiknevast organist, võiks tema funktsioon olla võrreldav käbinäärmega. Käbinääre on väike, aga erakordselt tähtis sild vaimse ja bioloogilise vahel – ta tajub valgust, mõjutab teadvuse seisundeid ja on paljudes traditsioonides tuntud kui „hinge värav“.
Samamoodi on eesti keel justkui planeedi käbinääre: ta hoiab alles ühendust Loojaga, näitab edasi algseid tähendusi ning annab inimestele võimaluse kogeda maailma vahetumalt.
Eesti keel kui Looja tööriist
Eesti keeles väljendub loomise protsess mitte killustatult, vaid tervikuna. Kui inimene räägib loo, kasutab ta samasugust tööriista nagu müüriladuja, kes seab kivid sirgeks. Lugu on tööriist tasakaalu hoidmiseks.
See teebki eesti keelest midagi enamat kui lihtsalt suhtlusvahendi. See on Looja tööriist, mis võimaldab inimesel korraga mõista elu seadusi, jutustada oma kogemusi ja ehitada sisemist müüri, mis peab ajaproovile vastu.
Pärand, mida kanda
Eesti keele „loo-“ perekond on otsekui märk, et rahvas ise on kandnud Looja pärandit läbi aastatuhandete. Meie keel ei ole suur ega globaalne, kuid ta on unikaalne tõe hoidja, mis ühendab inimese, looduse ja loo üheks tervikuks.
Võib-olla just seetõttu on eestlased intuitiivselt tundnud, et nende ülesanne on hoida sidet maa ja taeva, mineviku ja tuleviku vahel. Ja võib-olla seetõttu kõlab ka lihtne eestikeelne sõna „loodus“ nii, nagu ta kõlab – mitte ainult mets ja meri, vaid ka lugu, seadus ja Looja töö.