VALGUSE JA VARJU MÄNG
Etümoloogiline ja sümboolne algus
Sõnad valgus ja vari pärinevad vastandlikest, kuid üksteist täiendavatest tüvedest:
Valgus – ‘valguma’, ‘avama’, ‘lahti rulluma’;
Vari – ‘varjama’, ‘katma’, ‘peitma’.
Üks avab, teine kaitseb. Üks toob nähtavale, teine hoiab nähtavat tasakaalus.
Nad moodustavad loomise binaarse hinge – sama protsessi kaks rütmi: avaldumine ja varjumine.
Kui valgus on elu väljahingamine, siis vari on elu sissehingamine.
Nii tekib hingamise printsiip, mille järgi kogu universum elab.
Funktsionaalfilosoofiline olemus
Valgus ja vari ei ole vastandid, vaid koostoimivad jõud.
Valgus loob nähtavuse, vari annab sellele sügavuse.
Valgus äratab, vari õpetab.
Valgus on impulss, vari on vastus – elu hingamise kaks poolust.
Inimese sees väljendub see kolmes tasandis:
Süda (hing) – kiirgav valgus, elu esmane tõuge;
Mõistus (pea) – valguse murdumine mõtte ja tõlgenduse kaudu;
Mikrobioom (aine) – varju kehastus, reaalse tagasiside väli.
Nende kooskõla loob teadvuse harmoonia. Kui valgus ja vari liiguvad sünkroonis, on inimene terviklik – tema emotsioonid, mõtted ja bioloogia hingavad ühes rütmis. Kui valgus liigub kiiremini kui vari, tekib hirm. Kui vari jääb seisma ja valgus ei jõua temani, tekib haigus.
Seepärast on valguse ja varju vahekord organismi tasakaalu mõõt – elu sisemine metronoom.
Platoni koopamüüdi kõrgem tähendus
Koopamüüt kirjeldab mitte ainult inimese ärkamist valguse poole, vaid ka tema suhte korrastamist varjuga.
Kui inimene pöördub valguse poole, ei kao vari ära – ta hakkab liikuma valguse rütmis.
See hetk tähistab teadvuse ärkamist, kus inimene saab aru, et kõik, mida ta kogeb, on tema enda valguse ja varju koostöö.
Funktsionaalfilosoofiliselt tähendab see, et inimene ei põgene enam oma varju eest, vaid õpib seda kasutama kui peeglit.
Nii muutub vari õpetajaks ja valgus õpilaseks – kuni nad mõistavad, et nad on üks ja sama teadvus kahes faasis: loomine ja kogemine.
Tuumsõnum
Valgus ja vari koos moodustavad loomise hingamise.
Ilma valguseta ei sünni teadlikkust; ilma varjuta ei sünni kogemust.
Valgus annab suuna, vari annab tähenduse.
Nende ühisväli on tõde – teadvuse seisund, kus ei ole vastandlikkust, vaid ringliikumine.
Selles seisundis ei ole valgus üle varjust ega vari valgusest sõltuv, vaid mõlemad on ühe rütmi kaks lööki – elu süda ise.