Mis on funksofoobia?

Funksofoobia on hirm oma tegeliku funktsiooni ees – hirm olla ja toimida täpselt selles rollis, milleks inimene (või süsteem) on loodud. See ei ole hirm töö, pingutuse ega eksimise ees, vaid hirm õige toimimise ees, sest oma funktsioonis muutub vastutus vahetuks, nähtavaks ja pöördumatuks.

Etümoloogia

Sõna funksofoobia (harvemini funktsiofoobia) koosneb kahest osast:

  • funktio (ladina k functio) – toimimine, ülesande täitmine, olemuslik roll;

  • phobos (kr k φόβος) – hirm.

Sõna otseses mõttes tähendab funksofoobia hirmu toimimise ees, kuid mitte suvalise tegevuse, vaid oma olemusliku toimimise ees.

Mida funksofoobia ei ole

  • See ei ole laiskus.

  • See ei ole ebapädevus.

  • See ei ole tagasihoidlikkus.

Inimene võib olla väga aktiivne, töökas ja edukas ning siiski olla funksofoobiline – kui ta väldib seda, milleks ta tegelikult sobib ja mille eest ta peaks ise vastutama.

Funksofoobia tuum

Funksofoobia tekib hetkel, mil inimene:

  • tajub oma loomulikku sobivust või kutsumust,

  • mõistab, et selles kohas ei saa vastutust kellelegi teisele anda,

  • ja otsustab (teadlikult või alateadlikult) sellest kõrvale hoida.

Seetõttu asendub funktsioon sageli:

  • rollidega,

  • ametinimetustega,

  • hõivatusega,

  • reeglite ja protseduuridega.

Tehakse “midagi”, kuid mitte seda, milleks ollakse loodud.

Isiklik funksofoobia

Isiklikul tasandil väljendub funksofoobia sageli:

  • sisemise rahutuse ja tühjusena,

  • kroonilise ärevusena,

  • läbipõlemisena,

  • tundena, et “olen pidevalt hõivatud, aga mitte päriselt kohal”.

Paradoksaalselt kaob see rahutus sageli siis, kui inimene lõpetab vale tegemise, mitte siis, kui ta püüab rohkem teha.

Ühiskondlik funksofoobia

Funksofoobia ei ole ainult individuaalne nähtus – see võib olla ka süsteemne.

Ühiskondlik funksofoobia tähendab olukorda, kus:

  • süsteem ei toeta inimeste toimimist nende loomulikes funktsioonides;

  • eelistatakse rolle funktsioonide asemel;

  • väärtustatakse kuulekust rohkem kui vastutust;

  • mõõdetakse tegevust, mitte sobivust.

Sellises ühiskonnas:

  • õpetaja ei tohi õpetada, vaid täita vorme;

  • arst ei tohi kuulata, vaid järgida protokolle;

  • teadlane ei tohi küsida „milleks“, vaid ainult „kuidas“.

Fraktaalne vaade

Funksofoobia ei ole ainult psühholoogiline nähtus – see ilmneb kõigil tasanditel:

  • rakus – funktsioonist lahkumine viib kontrollimatu paljunemiseni;

  • inimeses – funktsioonist hoidumine viib sisemise lagunemiseni;

  • ühiskonnas – funktsioonide vältimine viib stagnatsiooni ja konfliktideni.

Funksofoobia vastand

Funksofoobia vastand ei ole julgus ega enesekindlus, vaid sobivus.

Kui inimene on oma funktsioonis:

  • ei ole vaja sundi,

  • ei ole vaja õigustusi,

  • ei ole vaja pidevat kontrolli.

Õige toime toimub iseenesest, sest see on kooskõlas süsteemi tasakaaluga.

Kokkuvõte

Funksofoobia on hirm olla see, kelleks sa loodud oled, sest seal ei saa vastutust enam kellelegi teisele anda.

See ei ole iseloomu nõrkus, vaid märk süsteemsest nihkest inimese ja tema funktsiooni vahel. Funksofoobia kaob mitte siis, kui inimene teeb rohkem, vaid siis, kui ta lõpetab vale tegemise ja lubab õigel toimel esile tulla.

Ostukorv