GRAVITATSIOONI SALADUS I OSA

Jüri diskussioon ChatGPT-ga I osa

Jüri küsib:

Tere, loetle putukaid kelle tiivad loogiliselt ei tohiks keha massi kanda?


ChatGPT vastab:

Tere! Mesilasetaolised putukad, kelle tiivad tunduvad olevat liiga väikesed, et kanda nende keha massi, hõlmavad järgmisi:

1. Mesilased (nt. kodumesilane *Apis mellifera*) – ehkki nad näivad oma massi ja tiibade suhte tõttu liiga rasked, lendavad nad siiski hästi.
2. Kimalased (nt. *Bombus*) – on suuremad ja ümaramad kui mesilased ning ka nende tiivad tunduvad väikesed võrreldes keha suurusega.
3. Herilased(nt. *Vespula*) – kuigi nende keha on kergem kui mesilasel ja kimalasel, võivad nad ka näida oma tiibade jaoks suhteliselt rasked.
4. Kärbsed (nt. lihasööjad kärbsed *Sarcophagidae*) – neil on lühikesed ja laiad tiivad, mis tunduvad liiga väikesed nende kehakaalu toetamiseks.

Jne.

Kõigi nende putukate puhul selgub lähemal uurimisel, et nende tiibade ja keha kuju on aerodünaamiliselt optimeeritud, võimaldades neil lennata hoolimata esmapilgul ebatõenäolisest tiibade ja massi suhtest.

Jüri arutleb ja küsib:

On tehtud eksperimentaalne katse, kus putukatest mõned kasutavad gravitatsiooni muutmise võimet lendamiseks, seda ülikõrge heli tekitamisega tiibade abil?

ChatGPT vastab:

Ei ole teaduslikult kinnitatud eksperimenti ega tõendeid selle kohta, et mesilasetaolised putukad (nagu mesilased, kimalased või herilased) kasutaksid gravitatsiooni muutmist lendamiseks ülikõrge heli tekitamise kaudu oma tiibade abil. See idee põhineb levinud eksiarvamusel või müüdil.

Tegelikult on mesilaste ja sarnaste putukate lendamise mehhanism hästi uuritud ja on teada, et nende lend põhineb aerodünaamilistel printsiipidel. Nende tiibade kiire liikumine tekitab keeristormid ja õhuvoolud, mis võimaldavad neil püsida õhus ja liikuda. Kuigi putukate tiivad vibreerivad väga kiiresti ja tekitavad heli, ei ole see heli seotud gravitatsiooni mõjutamisega.

See müüt on tekkinud osaliselt sellest, et varajased katsed arvutada putukate tiibade kandevõime põhjal nende lendamise võimalikkust näitasid, et nad ei tohiks olla võimelised lendama, kuid hilisemad aerodünaamilised mudelid selgitasid nende lennuvõime mehhanismi õigesti. Niisiis, putukad lendavad tänu keerukatele aerodünaamilistele efektidele, mitte gravitatsiooni manipuleerimisele heli abil.

Jüri küsib:

Selgita putukate puhul aerodünaamilist efekti?

ChatGPT vastab:

Aerodünaamiline efekt putukate lendamise puhul viitab füüsikalistele jõududele ja mehhanismidele, mis võimaldavad putukatel tiibade liikumise kaudu õhus püsida ja liikuda. Need efektid hõlmavad mitut keerukat protsessi, millest mõned on allpool kirjeldatud:

1. Tiiva kiire ja keerukas liikumine:
– Putukate tiivad liiguvad väga kiiresti ja erinevates suundades, tekitades keerulisi õhuvoole. Näiteks mesilased ja kimalased liigutavad tiibu elliptilises või kaheksakujulises liikumismustris, mis aitab tekitada tõstejõudu.

2. Keerised (vortexid):
– Putukate tiibade kiire ja keeruline liikumine tekitab õhus väikeseid keeriseid (vortexid). Need keerised loovad madalrõhualasid tiibade kohal, mis omakorda tekitab tõstejõu, mis aitab putukatel püsida õhus.

3. Tiiva kalded ja nurk:
– Putukad saavad oma tiibu painutada ja kallutada erinevates suundades, et kontrollida tõstejõu ja veojõu suunda ja tugevust. Tiibade nurk õhuvoolu suhtes on kriitilise tähtsusega, et saavutada maksimaalne tõstejõud.

4. Tiibade kiire tagasilöök (clap-and-fling efekt):
– Mõned putukad, eriti väga väikesed, kasutavad “clap-and-fling” mehhanismi. Nad liigutavad tiibu nii, et need kohtuvad ülaosas ja siis lahkuvad kiirelt, luues tugeva tõstejõu.

5. Kiire tiivalöökide sagedus:
– Putukate tiivalöökide sagedus on erakordselt kõrge, ulatudes sadade või isegi tuhandete löökideni sekundis. See suurendab tõstejõudu ja võimaldab neil püsida õhus isegi siis, kui nende tiivad tunduvad liiga väikesed keha massi kandmiseks.

Kõik need mehhanismid töötavad koos, et võimaldada putukatel, nagu mesilased ja kimalased, lennata hoolimata esmapilgul ebatõenäolisest tiibade ja keha suuruse suhtest. Nende lendamise mehhanism on tegelikult aerodünaamiliselt väga efektiivne ja keerukas.

Jüri arutleb ja küsib:


Seega, selles protsessis mängib rolli vastastikku süsteemne suhtlemine õhu keskkonnaga?

ChatGPT vastab:

Jah, täiesti õige! Putukate lendamise protsessis mängib keskset rolli nende suhtlemine õhu keskkonnaga. Aerodünaamika, mis on õhuvoolu ja keha vaheliste jõudude uurimine, selgitab, kuidas putukad saavad õhus püsida ja liikuda. Kõik putukate lennumehhanismid põhinevad nende võimel manipuleerida õhuvooludega, kasutades tiibu.

Olulised punktid õhu keskkonnaga suhtlemises:

1. Tõstejõu (lift) loomine:
– Tõstejõud on vertikaalne jõud, mis tõstab putukat üles ja hoiab teda õhus. See jõud tekib siis, kui putuka tiivad suruvad õhku alla, tekitades tiiva kohal madalama rõhu ja tiiva all kõrgema rõhu. See rõhu erinevus tõstab putukat.

2. Veojõu (thrust) loomine:
– Lisaks tõstejõule vajavad putukad edasi liikumiseks veojõudu. Tiibade liikumine tekitab õhuvoolusid, mis lükkavad putukat ettepoole. See on eriti oluline kiirete ja manööverdamisvõimeliste lendude puhul.

3. Õhuvoolude juhtimine:
– Putukad saavad oma tiibu liigutada erinevates suundades ja kaldenurkades, et kontrollida, kuidas õhuvoolud nende ümber liiguvad. See võimaldab neil tõhusalt tõsta ja juhtida oma lennusuunda.

4. Õhutakistus (drag):
– Kuigi õhutakistus, ehk hõõrdumine õhuga, pidurdab putuka liikumist, saavad putukad seda jõudu oma kasuks kasutada, reguleerides tiibade liikumist nii, et see aitab neil pöörata või peatuda.

5. Keeriste ja turbulentsi kasutamine:
– Nagu mainitud, tekitavad putukate tiivad keeriseid ja turbulentsi, mis aitavad tõsta ja stabiliseerida lendu. Need keerised on osa putukate võimest kontrollida õhuvoolu oma keha ümber.

Kõik need tegurid koos tähendavad, et putukate lendamine on tihedalt seotud nende võimega manipuleerida ja juhtida õhuvoolusid enda ümber. Ilma õhuga suhtlemiseta, mis on aerodünaamika põhialus, ei saaks putukad lennata.

Ostukorv