Sissejuhatus

On kummaline, kui harva me tegelikult mõtleme selle peale, kuidas ruum, kus me elame, meiega koos elab. See ei mõju nii mitte ainult silmadele, vaid ka kehale. Inimene võib elada väga korralikus kodus ja ometi tunda, et kusagil sees peab kogu aeg natuke pinges olema, justkui oleks vaja ennast hoida, kohandada, valmis olla. Ja ta võib elada väga lihtsas kohas ning tunda, et seal saab istuda nii, et õlad vajuvad natuke alla ja hingamine läheb sügavamaks, ilma et keegi seda käsiks.

Kui kodu on ka keha kodu, siis ei pea sa kogu aeg end kaitsma ega ruumiga kogu aeg kohanema. Siis on tunne, et ruum on sinu poolel. Sa ei pea ennast kokku võtma enne, kui sa diivanile istud. Sa ei pea mõtlema, kuhu panna käed või kuidas olla. Keha teab, et siin võib olla. See ei ole luksus, see on väga vaikne tunne, et midagi ei nõua sinult pidevat valvelolekut.

Aga vahel muutub ruum märkamatult teistsuguseks. Asju koguneb. Kompromissid kogunevad. Väikesed ebamugavused muutuvad harjumuseks. Ja ühel hetkel on tunne, et ruum justkui ei kanna sind, vaid paneb sind kogu aeg natuke proovile. Mitte suurelt ja valjult, vaid vaikselt, nii et sa oled kogu aeg natuke valmis, natuke pinges, natuke kohanemas. Nagu elaksid kohas, kus saab olla, aga kus ei saa päriselt puhata.

Sellisel hetkel ei ole kodu enam ainult kodu, vaid natuke nagu ladu, kus hoitakse liiga palju; natuke nagu õpetaja, kes tuletab iga päev meelde, et midagi on tegemata; natuke nagu kompromiss, millega on harjutud nii ära, et enam ei mäletata, milline tunne oli enne.

See vihik ei ole selleks, et kedagi süüdistada ega kedagi sundida. See on pigem kutse vaadata oma kodu nii, nagu vaataksid oma keha – hindamata ja kuulates. Märgata, kus on lihtne olla ja kus on kogu aeg vaja natuke vastu pidada, sest sageli ei ole asi suurtes otsustes, vaid väikestes kohtades, kus keha annab märku, et siin on kitsas ja seal on ruumi.

Ja kui seda kuulamist natuke lubada, siis võib juhtuda, et ruum hakkab vaikselt teistmoodi vastama. Mitte sellepärast, et kõik on kohe korras, vaid sellepärast, et kodu ei ole ainult koht, kus elatakse, see on ka see, kuidas keha selles kohas elab.

Esimene tunne – kas siin on lihtne olla?

Kui inimene astub tuppa, siis ta ei hakka esmalt mõõtma ruutmeetreid ega hindama, kas värv seinal on moes. Enne, kui mõistus jõuab midagi arvata, on keha juba otsuse teinud – sõnadeta, tunnetes –, kas siin on lihtne olla või peab ennast natuke kokku võtma.

See juhtub peaaegu märkamatult: sa paned koti maha või ei pane; sa valid koha, kuhu istuda, tihti ilma mõtlemata; üks tool tundub õigem kui teine; üks nurk tundub rahulikum kui teine. Keha teab enne, kui mõistus oskab seletada, miks just sinna.

Kui ruum kannab, siis õlad vajuvad natuke alla. Hingamine muutub sügavamaks. Ei ole tunnet, et peaks kohe midagi korda tegema või midagi jälgima. On lihtsalt tunne, et siin võib olla – mitte pingutusest, vaid loomulikult. See ei ole suur rõõm ega vaimustus, vaid väike, vaikne kergus, mida tavaliselt ei panda tähele enne, kui seda enam ei ole.

Kui ruum ei kanna, siis keha teeb midagi muud. Ta jääb natuke valmisolekusse, nagu ootaks, et midagi on valesti, kuigi sa ei oska öelda, mis: sa istud, aga ei istu päriselt; sa oled, aga oled kogu aeg natuke valmis liikuma, kohanema, end sättima. See ei ole draama, see on väike pidev pinge, millega inimene harjub nii ära, et peab seda normaalseks.

Paljud inimesed arvavad, et kodutunne tuleb siis, kui kõik on ilus või korras. Tegelikult tuleb see palju varem. See tuleb sellest, kas keha leiab koha, kus ta ei pea end kaitsma ega kokku võtma. Kas on olemas koht, kuhu saab istuda nii, et ei pea mõtlema, kuidas olla. Kas on olemas ruumis koht, mis ütleb vaikselt – siin on okei, siin ei pea midagi tõestama.

Sageli ei ole see terve tuba, ehk ainult see üks tool, üks nurgake, üks diivani osa, üks koht akna all ­ – ja vastupidi, sageli ei ole terve tuba halb. Aga on ka mõned kohad, kus keha ei taha olla, kuigi mõistus ütleb, et kõik on ju korras.

See esimene tunne on kodu algus. See ei ole mööblis, värvides ega selles, kas kehal on kuskil ruumis koht, kus ta saab olla ilma pingutuseta. Kui selline koht on olemas, siis on kodul juba juur. Kui sellist kohta ei ole, siis on ruum olemas, aga kodu on veel otsimas oma kohta.

Ja sageli ei ole vaja suurt muutust, et see esimene tunne tekiks. Piisab, kui märgata, kuhu keha ise tahab minna, ja võtta seda natuke tõsisemalt kui mõistuse arvamust, sest keha ei vali stiili järgi, see valib selle järgi, kus on lihtsam olla.

Jätkub …

kokku 25 lehte – saate digitaalse lugemisõiguse …
Mine ostma (instituut tänab iga toetuse eest – see läheb instituudi projektidele toeks)