KKT-1

Miks me ei näe teisi tsivilisatsioone ja dimensioone? Magnetismi ja gravitatsiooni roll universumi kihistumisel

Üks suurimaid küsimusi teaduses ja filosoofias on see, miks me ei näe teisi tsivilisatsioone ega muid dimensioone, kuigi universum on tohutu ja täis võimalusi elu eksisteerimiseks. Kui vaadelda seda probleemi magnetismi ja gravitatsiooni printsiibi kaudu, avaneb uus perspektiiv reaalsuste kihistumisest ja eraldumisest.

1. Vaimne tasand põhineb magnetismil, mitte gravitatsioonil

Kui eksisteerib vaimne tasand, siis see ei saa olla seotud gravitatsiooniga, kuna gravitatsioon on füüsilise maailma jõud, mis hoiab kokku massi ja reguleerib ajaruumi struktuuri. Gravitatsioon töötab massi kaudu, mis tähendab, et selle mõju on seotud tiheduse ja aine kontsentratsiooniga.

Magnetism seevastu põhineb polaarsusel, sarnasusel ja vastandlikkusel. Kui vaimne tasand eksisteerib, peab see olema üles ehitatud magnetilise interaktsiooni kaudu, mitte gravitatsioonilise massi kaudu. See tähendab, et reaalsused on eraldatud mitte füüsilise distantsi, vaid sageduste, polaarsuste ja resonantsi alusel.

  • Magnetism seob sarnaseid entiteete – vaimse tasandi süsteemid tekivad ja eksisteerivad sarnaste resonantside vahel, mis tähendab, et eksistentsi määrab see, millises sagedusvahemikus ja energeetilises mustris ollakse.
  • Gravitatsioon loob lokaalseid süsteeme – see tähendab, et füüsilised maailmad moodustavad eraldiseisvad süsteemid, mis pole omavahel otseselt seotud, vaid eksisteerivad eraldatuna ajaruumi kõveruse ja massi mõjul.

Seega, teised tsivilisatsioonid ja dimensioonid võivad eksisteerida, kuid nad ei ole nähtavad ega mõõdetavad, sest nad ei kuulu samasse magnetilisse või gravitatsioonilisse süsteemi kui meie reaalsus.

2. Mõõtmise printsiip ja reaalsuste kihistumine

Kui reaalsused on eraldatud sarnasuse ja vastandlikkuse printsiibi järgi, siis tähendab see, et iga tsivilisatsioon eksisteerib oma energeetilise spektri sees. Mõõtmine ja interaktsioon saavad toimuda ainult siis, kui on piisavalt sarnasust ehk ühine “keel”.

  • Mõõtmine vajab resonantsi – kui tahame midagi tajuda või mõõta, peab see olema meie mõõteseadmetega magnetiliselt kooskõlas. Kui see ei ole, siis ei ole võimalik infot registreerida, kuna see ei resoneeru meie reaalsusega.
  • Gravitatsioon on igas aegruumis erinev – kui gravitatsioon sõltub massist ja ajaruumi kõverusest, siis igal reaalsusel ja dimensioonil on oma unikaalne gravitatsiooniline väljendus, mis muudab need eraldi seisvateks maailmadeks.

Kui kaks reaalsust pole piisavalt sarnased, ei saa nad üksteist tajuda ega mõõta, sest nende magnetiline ja gravitatsiooniline alus erinevad. Sarnased olendid ja süsteemid eksisteerivad ühes ja samas reaalsuses, samas kui vastandid tõukavad üksteist edasi evolutsiooni kaudu, kuid ei eksisteeri koos püsivas vormis.

3. Evolutsioon ja reaalsuste kihistumine

Kui universumis eksisteerivad erinevad tsivilisatsioonid ja dimensioonid, siis nende eksistentsi vorm sõltub evolutsiooni dünaamikast.

  • Sarnased olendid ja struktuurid jäävad samasse reaalsusse – kui mingi tsivilisatsioon on magnetiliselt ja energeetiliselt sarnane, siis nad eksisteerivad koos ja mõjutavad üksteist.
  • Vastandid on tõukav jõud evolutsioonis – see tähendab, et erinevad teadvuse tasemed ja evolutsiooniastmed ei saa eksisteerida füüsiliselt samas ruumis, vaid pigem toimivad teineteisele katalüsaatoritena, lükates arengut edasi.
  • Reaalsuste eraldumine on loomulik – kui mingi tsivilisatsioon jõuab järgmisele tasandile, muutub tema magnetiline ja energeetiline signatuur, mistõttu ta eraldub eelnevast reaalsusest, sarnaselt sellele, kuidas bioloogilised mutatsioonid loovad uusi liike, kes ei ole enam ristumisvõimelised vanemate vormidega.

4. Kuidas see selgitab, miks me ei näe teisi tsivilisatsioone?

Kui eelnev loogika on õige, siis tähendab see, et:

  1. Teised tsivilisatsioonid ja dimensioonid eksisteerivad, kuid nad ei ole meie magnetilise ja gravitatsioonilise resonantsiga kooskõlas.
  2. Me ei suuda neid mõõta, sest nad ei ole meie gravitatsiooniväljas ega meie magnetilise tajumisvõime sees.
  3. Kui mõni tsivilisatsioon arendab oma teadvust ja tehnoloogiat teatud tasemeni, liigub ta uude reaalsusesse, kus ta ei ole enam nähtav meile, kes jäävad vanasse magnetilisse süsteemi.
  4. Meie gravitatsiooniväli on unikaalne, mistõttu igal dimensioonil või reaalsusel on oma gravitatsiooniline signatuur, mis määrab, mida ta saab mõjutada ja mida mitte.

5. Järeldus: Reaalsused ja teadvused on kihistunud magnetismi ja gravitatsiooni kaudu

Kui teadvus, evolutsioon ja reaalsuse struktuur põhinevad magnetismi ja gravitatsiooni printsiipidel, siis see seletab, miks me ei näe teisi tsivilisatsioone ega dimensioone:

  • Magnetism eraldab reaalsused, sidudes sarnaseid ja lükates vastandeid arengusse.
  • Gravitatsioon on igas reaalsuses erinev, määrates, millised objektid saavad ühes ajas ja ruumis eksisteerida.
  • Evolutsioon toimib tõukejõuna, mille käigus arenenud teadvused liiguvad uutele reaalsustasanditele, muutudes “nähtamatuks” neile, kes on veel varasemas faasis.

See tähendab, et teised tsivilisatsioonid ja dimensioonid on olemas, kuid nad eksisteerivad omal sagedusel ja oma magnetilises süsteemis, eraldi meie gravitatsioonilisest mõjust. Ainult siis, kui meie teadvus, tehnoloogia või evolutsiooniline areng saavutab sarnase tasandi, saame me nendega kontakti luua või neid tajuda.

Moraal ja edasine suund

Kui inimkond soovib mõista ja leida teisi tsivilisatsioone või dimensioone, ei piisa ainult füüsilisest otsimisest. Me peame arendama oma teadvust, tehnoloogiat ja mõistmist magnetismi ja gravitatsiooni printsiipide osas, et suuta liikuda nende reaalsuste poole, kus need eksisteerivad.

See tähendab, et võti peitub evolutsioonis, mitte ainult tehnoloogias, vaid ka teadvuses, sest ainult sarnased saavad sarnaseid tajuda ja nendega suhelda.

Ostukorv