Sulatinaga õnne valamise komme!
Õnnetina valamist Eestis peeti vanaks kombeks. On teada, et õnnetina valamise komme oli juba Antiik Kreekas. Antiikajal tähistati Valguse võitu Pimeduse üle umbes talvisel pööripäeval. See oli aasta üks tähtsamaid sündmusi, millega tehti rõõmu Päikesejumalale ja tema kaaslastele! Päikesejumal vastas inimestele väga heldelt tehes päeva pikemaks ning täites inimeste salasoovid juba järgneval aastal. Päikesejumalal oli palju tööd ning inimesed pidid ise olema väga usinad ja leidlikud, et märgata, millise kingituse nad taevalikust armust on saanud. Euroopasse ning sealt Eestisse tuli see komme umbes neljandal sajandil koos ristiusu levikuga (Constantinus II võttis vastu ristiusu aastal 318 AD ning hakkas paganlikke pühasid siduma kristlike pühadega. Näiteks Jeesus Kristuse sünnipäev paigutati umbes talvisele pööripäevale, mil paganad pühitsesid Päikesejumala Valguse võitu Pimeduse üle. Rooma impeeriumis oli mitmeid erinevaid kultuure, kes oma vanu jumalaid austasid ja see ei meeldinud teps mitte just kristlaseks hakanud imperaatorile.). Ristiusu levitajad liikusid mööda tänaseid Euroopa alasid õpetades kristlust. Kardinalide saatjaskonnas oli alati kirjamehi ning tarku, kes pajatasid peale Jeesuse õpetuste jagamist ka vanade traditsioonide ning pärimuste ajalugu ehk pärimuslikke rahvajutte erinevatest maailma piirkondadest.
See paganlik komme nihutati pühast Jõuluajast veidi edasi aastavahetusele, kui algasid Näärid. Vanemad inimesed, kes vanaaasta õhtul tulid kirikust ei tahtnud sellega tegeleda ja nemad lükkasid oma õnnevalamise tavaliselt Kolmekuninga päevale. Nooremad aga valasid õnne just vanaaasta õhtul nagu kombeks oli.
Õnnetina valati igale pereliikmele eraldi. Selle abil püüti ennustada, mida huvitavat ja vajalikku uus aasta kaasa toob; kas peretütar saab tanu alla, kas perepoeg leiab rikka pruudi, kas vanaema tervis paraneb, kui hea on viljasaak, kas raha tuleb palju ja nii edasi.
Sulatina valati vette ja lasti vees jahtuda. Siis võeti see ettevaatlikult veest välja ning hakati uurima, milliseid kujundeid seal tuletada võis. Kuju uuriti ka beeru- ja küünlavalgel küll otse igast küljest vaadeldes kui ka väga oluline oli uurida milliseid kujundeid sai seinale laskuvast õnnetina varjust välja lugeda. Kõigel oli suur tähendus. Samas kuulati hoolega, kas majas toimus erinevate vormide vaatlemisel mingeid helisid; krõbin pööningul, põrandalaua kriuksatus, koera haukumine õue peal ja muud sellist, millele omistati kindel tähendus just selle kujundiga seoses mis samal hetkel avastati varjust või otse õnnetina vormi vaadeldes.
Alati peeti kõige tähtsamaks ja õigemaks seda arvamust, mida tundis ja ütles see, kelle õnnetina vaadeldi. Igaüks ju ise oma saatusele ja õnnele kõige lähemal.
Õnnetina valamise vesi tuli viia täpselt südaööl õuevärava juurde ning visata väravast välja, et kõik mis õnne majja tulekut takistada saaks majapidamisest välja visatud. Targemad ja vanemad inimesed teadsid, et õnnetina valamise vesi tuleb viia kirikumäele ja seal maha valada. Vee valamise juures oli väga tähtis märgata milliseid hääli ja krõbinaid kostus. Sellest sai järeldada palju; kui kuuldi seljataga samme või kolinat võis oletada, et mõni kariloom või vana inimene perest järgneval aastal sootuks jalad ees peab kalmukünka alla saadetama.
Inimestel oli peamised unistused seotud mammonaga; rikkus ja raha, rikas minia või peiupoiss jne.
Kui õnnetina vari meenutas puud siis oli kindel, et majja tuleb rikkust ja vara ning seda saadab suur austus ja tähelepanu, kui aga leiti lilleõit meenutav kujund siis võis olla kindel, et saad suure tunnustuse osaliseks. Jalga või saabast meenutav kujund andis kindla teadmise, et sellel pereliikmel on ees pikem reis. Kui aga nähti krooni siis oli kindel, et on tulemas uhke pulmapidu! Õnnetina valamisel on alati mingis kohas peen säbruline laik, mis tähendas segadust kuid seda prooviti mitte näha, et mitte kurja karja kutsuda. Tütarlapsed püüdsid näha ka kurge, sest siis oli oodata lapse sündi. Ka olid linnu kujutised hea endega, kuid teadsid, et õnne saavutamiseks tuleb kurja vaeva näha. Kui õnnetina küljest eraldus killuke siis see näitas, et sinu juurest lahkub ebaõnn juba järgneval aastal.
Igaüks nägi just seda millest unistas, ja nii olid inimesed üha õnnelikumad ja teadlikumad end ootavast õnnest. Juba aasta alguses hakati tegutsema oma uskumuste alusel, mida kogu perekond ja kogukond alati toetas. Nii juhtusid sageli erinevad „juhuslikud“ sündmused just uskumustest lähtuvate valikute tõttu! Sama näeme ka tänapäevases maailmas ja kultuurilises virr-varris.
Mark Valdma
Tagasi menüüsse