Küsimustik – Šoti vanasõnad

Kui üles tunnistamine on nii hea, miks mitte lihtsalt tunnistada kõike, mida teed?

Aga kui üles tunnistamine ei lahenda probleeme, kuidas saab see siis hinge heaks olla?

Ülestunnistamine on nagu selge kevadvihm, mis puhastab maapinda ja annab värskuse.

Üks lind peos on nagu kindel aare, mis on käes ja turvaliselt hoitud, samas kui kümme lendavat lindu on nagu kauged unistused.

Aga kui kümme lindu lendavad ja igaühe võib kinni püüda, kas need ei oleks siis väärtuslikumad?

Kui üks lind on väärt kümmet, miks siis üldse tahta rohkem kui üks?

Meie vead on nagu saladused, mis on varjatud tumedasse kappi, mitte silmapaistvalt seinale kirjutatud — kuigi me kõik teeme vigu, ei ole need alati avalikult nähtavad ega kohe teistele silmatorkavad.

Kui vead ei ole näha, kuidas saaksid need meid aidata õppida?

Kui meie vead ei ole meile näkku kirjutatud, kas see tähendab, et me ei pea neid kunagi tunnistama?

Kui elu on ainult hetke, miks peaksin siis muretsema vaenlaste sõpradeks muutmise pärast.

Tarkus on nagu aednik, kes oskab umbrohu asemel kasvatada sõbralikke lilli — oskus muuta vaenlased sõpradeks on väärtuslik, nagu aedniku võime luua ilu ja harmooniat. Elu on nagu päevane päike, mille soojus peab olema hinnatud, enne kui öö tuleb — naudime elu hetki, sest pärast seda, kui päev lõpeb, kestab öö kaua.

Kuidas saab üks inimene oma elu nautida, kui tal on pidevalt vaenlasi?

Väikeste vigade suhtes silma pigistamine on nagu silmade sulgemine väikesele pahandusele, samas kui enda suuremad vead on nagu nähtamatu suur mägi.

Kui sul on suuremad vead, kuidas saad sa siis silma kinni pigistamisega aidata teistel parandada väikseid vigu?

Kui kõik silmad pigistatakse väikeste vigade puhul kinni, kas siis ei saa keegi kunagi oma vigu parandada?