Hiir vaatas seinapraost välja ja nägi, et talunik ja tema naine ühte väikest kompsu avasid. “Mis toit seal küll on?” Selgus aga, et see oli hiirelõks. Hiirt ehmatas see kohutavalt. Ta pages aeda ja kuulutas: “Majas on hiirelõks! Majas on hiirelõks!”
Kana kaagutas ja siblis, tõstis pea üles ja ütles: “Härra Hiir, see on kindlasti teie jaoks suur mure, aga mul pole sellest sooja ega külma. Mind see ei häiri.”
Hiir pöördus sea poole: “Majas on hiirelõks! Majas on hiirelõks!” Seal oli hiirest kahju, aga ta ütles: “Mis seal ikka, härra hiir, kahju, aga ma ei saa muud teha kui palvetada. Kinnitan sulle, et sa oled minu palvetes.”
Hiir pöördus lehma poole ja ütles: “Majas on hiirelõks! Majas on hiirelõks!” Lehm kostis: “Vau, härra hiir, aga mulle ei lähe see korda.”
Niisiis naasis hiir majja tagasi, pea maas ja tuju nullis, et keegi tema muret tõsiselt ei võta.
Samal ööl käis majas plaksatus, nagu oleks keegi hiirelõksu sattunud. Talumehe naine tormas vaatama, kes lõksu jäi. Pimedas ei näinud ta, et see oli mürgimadu, kes oli sabapidi lõksus. Madu hammustas talumehe naist. Talunik viis naise haiglasse ja ta sai seal abi, aga palavik jäi.
Igaüks teab, et palaviku vastu aitab kanapuljong, niisiis läks talumees kirvega aeda, et hankida supimaterjali. Kuid tema naine ei paranenud ning sõbrad ja naabrid käisid teda ööpäevaringselt valvamas. Selleks, et neid toita, pidi talumees sea veristama. Ent talumehe naine ei paranenud ja suri ära. Tema matustele tuli nii palju inimesi, talunik lasi lehma tappa, et kõik ikka söönuks saaksid. Hiir vaatas seda kõike oma seinapraost suure kurbusega pealt.
Nii et kui järgmisel korral kuuled, et kellelgi on mure ja arvad, et see sind ei puuduta, siis pea meeles, et kui kedagi meist ähvardab oht, siis oleme kõik ohustatud. Me kõik oleme seotud rännakul, mida nimetatakse eluks.
