Eessõna

Miks mul on vahel tunne, et elan vales rütmis?

On hetki, kus kõik justkui toimib, aga sees on rahutus. Elu ei ole katki, midagi suurt ei ole juhtunud, ometi on tunne, et tempo ei sobi, nagu kõnniks natuke kellegi teise sammuga. See ei ole liiga vale, aga piisavalt nihkes, et seda märgata.

Seda tunnet on raske seletada. Sageli pole sellel üht kindlat põhjust. Töö on olemas, suhted toimivad, tervis peab vastu, ja ometi tekib küsimus, mida ei oska hästi sõnastada – kas see, kuidas ma praegu elan, on päriselt minu rütm?

See vihik ei ole kirjutatud selleks, et sellele küsimusele vastust anda. Vähemalt mitte valmis vastust. See on kirjutatud selleks, et aidata märgata, kust see tunne üldse tuleb ja kuidas see meie sees liigub ehk kuidas emotsioon tekib enne mõtet ja mõte püüab luua korda. Ja kuidas tunne jääb taustaks, milles me vahel elame aastaid, ilma et seda teadlikult valiksime.

Sageli otsime muutust suurtest otsustest. Uuest algusest, selgest pöördest, õigest vastusest. Aga enamasti algab nihkumine palju varem ja palju vaiksemalt: ühest reageeringust, korduvast mõttest või tundest, mis ei kao, vaid jääb.

See vihik ei eelda, et sa midagi parandaksid, ega kutsu sind ümber mõtlema ja hindama, vaid pakub lihtsalt ruumi, kus saab korraks peatuda ja vaadata, kuidas need kolm – emotsioon, mõtlemine ja tunne – sinu elus koos liiguvad, kus nad teevad koostööd ja kus nad lähevad üksteisest lahku.

Kui see lugemine paneb sind vahel mõtlema “see on minust”, siis on vihik oma töö teinud. Mitte sellepärast, et siin oleks midagi uut, vaid sellepärast, et midagi tuttavat sai lõpuks märgatud.

Edasi ei ole vaja kiirustada. See ei ole teekond kuhugi mujale, vaid pilk sellele, kus sa juba oled. Ja võib-olla hakkab just sealt vaikselt selginema, millises rütmis sa tahad edasi liikuda.

Kui midagi minus reageerib

On hetki, kus inimene ei ole veel midagi otsustanud, aga sees on juba mingi liikumine. Päev võib alata täiesti tavaliselt, kõik on justkui paigas, ja siis ütleb keegi midagi või juhtub midagi tühist. Midagi sellist, millele poleks põhjust erilist tähelepanu pöörata. Ometi on sees korraks nihe – ärritus, rõõm või rahutus, millel pole veel nime.

Sageli on hiljem raske öelda, mis täpselt juhtus. Sõnad olid tavalised, olukord tuttav, aga tunne, mis tekkis, oli päris. See tuli enne mõtet, enne otsust, enne igasugust seletust, justkui oleks elu hetkeks vastu läinud ja midagi puudutanud.

Emotsioonid tekivadki nii. Need ei ole vastused ega otsused, vaid esmased märgid sellest, et kontakt on toimunud. Midagi läks kokku või midagi läks vastuollu. Rõõm ei küsi, kas tal on põhjust, ja ärritus ei oota hinnangut. Nad lihtsalt ilmuvad ja annavad märku, et inimene ei ole eraldi, vaid kogu aeg suhtes sellega, mis toimub.

Me oleme harjunud emotsioonidesse suhtuma ettevaatlikult. Hea tunde puhul usume, et kõik on korras, ja halva tunde puhul hakkame otsima süüdlast, aga emotsioon ise ei ütle, mida teha, ega seda, kellel on õigus. Ta ei ole käsk ega kohtuotsus, vaid teade.

Kui sellisest teatest kiiresti üle minna, püüda seda alla suruda või kohe lahti seletada, siis ei kao see kuhugi. See jääb kehasse või mõtetesse ja ootab järgmist hetke. Alles siis, kui emotsiooni lubada lihtsalt märgata – ilma õigustamise ja hukkamõistuta –, saab ta rahuneda, sest see on oma töö ära teinud.

Ja alles pärast seda tekib ruum mõtlemiseks, mitte reageerimiseks ja kaitseks, vaid rahulikuks arusaamiseks, kus inimene parasjagu on ja mis teda tegelikult puudutas.

Miks ma hakkan kohe mõtlema?

Pärast seda esimest sisemist liikumist juhtub sageli midagi tuttavat. Enne kui emotsioon jõuab vaibuda või oma koha leida, hakkavad mõtted tööle. Justkui keegi oleks sees lüliti sisse keeranud. Mis see oli? Miks see mind häiris? Kas ma reageerisin üle? Kas teine mõtles nii, nagu mina aru sain?

Mõtlemine tuleb kiiresti ja enamasti heast tahtest. See püüab korda luua ja tahab aru saada, mis juhtus, panna asjad jälle paika. Mõistus on harjunud selgitama, sest selgitus annab tunde, et olukord on kontrolli all. Kui ma saan aru, siis ma justkui tean, mida edasi teha.

Sageli on mõtlemine ka kaitse. Kui emotsioon on ebamugav, püüab mõistus teda taltsutada. Ta ütleb, et pole vaja nii tunda, et see pole oluline, tuleb olla mõistlik. Mõnikord keerab ta emotsiooni hoopis vastupidiseks looks, kus süüdlane on keegi teine või kus kõik taandub lihtsaks põhjuseks.

Mõtlemine võib olla väga kasulik. Ta aitab sõnastada, eristada, teha otsuseid. Tänu mõtlemisele ei jää me iga tunde meelevalda. Aga probleem tekib siis, kui mõtlemine võtab üle koha, mis ei ole tema oma, kui ta ei tule pärast emotsiooni, vaid sõidab temast üle.

Siis juhtub midagi väsitavat. Mõtted hakkavad korduma. Sama olukord keerleb peas uuesti ja uuesti. Vastuseid justkui on, aga rahu ei tule. Mida rohkem mõelda, seda kaugemale jääb see hetk, kus oleks lihtsalt kergem olla.

Sellises seisundis ei tööta mõtlemine enam selgitajana, vaid valvurina. See hoiab ust kinni, et midagi ebamäärast ei pääseks ligi. Ja kuigi see annab ajutise kindluse, maksab see energiat. Inimene võib olla terve päeva oma peas, aga õhtuks tunda, et pole kuhugi jõudnud.

Mõtlemine aitab siis, kui ta toetab mõistmist, ja väsitab siis, kui ta püüab asendada tunnet. Mitte kõik ei taha kohe lahendust, mõni asi tahab enne lihtsalt olla märgatud.

Alles siis, kui mõistus lubab endal hetkeks kõrvale astuda, saab emotsioon rahuneda ja tunne hakata kujunema, mitte käsu peale, vaid omas tempos – ja alles sealt saab inimene päriselt aru, mis temas tegelikult toimus.

Jätkub …

kokku 20 lehte – saate digitaalse lugemisõiguse …
Mine ostma (instituut tänab iga toetuse eest – see läheb instituudi projektidele toeks)