Mõttekeemia ehitab ettevaatusega.
Ta astub aeglaselt, kaalub, analüüsib,
küsib pidevalt: „Kas see on turvaline?“
Ta loob struktuuri, tugevuse ja strateegia.
Armastuse keemia ei küsi – ta avaneb.
Ta usaldab enne, kui mõistab.
Ta ütleb: „Lase endal minna.“
Ja vahel ta kukub.
Kõigest jõust.
Südamega.
Aga just nendes varemetes,
kus mõistus oleks keeldunud sisenemast,
peidavad end sageli suurimad aarded.
Murtud süda ei ole läbikukkumine —
see on koht, kuhu valgus pääseb.
Ja ainult seal,
kus kaitsed on langenud,
saab sündida tõeline armastus.