Karumäe imeline kott

Karumäel elas karu Brutus, kes tahtis alati olla kõige moodsam loom metsas. Ta tellis endale linnast läbi hundiposti uue uhke koti. Kui pakk saabus ja Brutus selle lahti rebis, oli kott… veider. See oli natuke nagu hundi nahk, natuke nagu orava pesakast, natuke nagu põdra sarv. Kõik koos, kõik korraga.

„See on kõige uuem mood!“ kuulutas Brutus uhkelt ja marssis kotti üle õla kandes mööda metsa.

Oravad hakkasid naerma: „See näeb välja nagu keegi oleks pähklit ja käbi korraga närinud ning siis kokku õmmelnud!“

Rebane silmitses kotti ja küsis: „Aga mida sinna sisse panna saab? Marju? Juurt? Või ainult oma ego?“

Brutus punastas ja proovis kotti avada. Seest kostis kummaline heli, nagu oleks tuul seal kinni jäänud. Kott polnudki tegelikult kotina kasutatav – ta oli lihtsalt… kott olemise pärast.

Metsloomad kogunesid ümber ja puhkesid naerma. Siis ütles tark öökull:
„See kott on täiuslik meeldetuletus: mõnikord me kanname asju, mis ei kanna tegelikult midagi. Aga kui see pakub meile nalja ja imestust, on ta väärt ikkagi.“

Brutus muigas lõpuks kaasa ja pani koti tiigi äärde kivile, et kõik loomad saaksid seda imetleda ja selle üle naerda. Sellest sai Karumäe kuulsaim vaatamisväärsus – “kott, mis ei kanna midagi peale naeru”.