Portugali vanasõnad on täis elutarkusi ja õpetusi, mida on põlvest põlve edasi antud.
Igaüks laulab nii, nagu tal on annet, ning abiellub nii, nagu tal on õnne.
Külalised teevad alati rõõmu, kui mitte saabumise, siis lahkumisega.
Kala sureb oma suure suu pärast.
Kus rauda, seal ka roostet.
Ära kunagi lõika seda katki, mida saab lahti harutada.
Mida raske kannatada, seda armas meenutada.
Pehme vesi kulutab kõva kivi.
Parem üks lind käes kui kaks lendamas.
Terake-terakese haaval täidab kana oma kõhu.
Kes ootab, see alati saavutab.
Kes kõike tahab, kaotab kõik.
Koer, kes haugub, ei hammusta.
Kes külvab tuuli, lõikab torme.
Aeglaselt minnes jõuab kaugele.
Kingitud hobusel ei vaadata hambaid.
Parem hilja kui mitte kunagi.
Mitte kõik, mis hiilgab, pole kuld.
Kiirustamine on täiuslikkuse vaenlane.
Kui sõbrannad tülitsevad, tulevad tõed ilmsiks.
Sepa maja, puust varras.