Kvantmehaanika: Kvantmehaanika on füüsika haru, mis uurib mikroskoopiliste osakeste käitumist ja omadusi. See põhineb kvantteoorial ja sisaldab selliseid mõisteid nagu lainefunktsioon, kvantseisundid ja superpositsioon.

Lainefunktsioon: Matemaatiline kirjeldus kvantosakese tõenäosuslikust asukohast ja olekust. Lainefunktsioonist saab leida osakese leidumise tõenäosuse ruumipunktis.

Superpositsioon: Printsiipe, mille kohaselt kvantsüsteem võib olla mitmes olekus samaaegselt, kuni see mõõtmise käigus kokku variseb ühte konkreetse olekusse.

Kvantseisund: Kvantsüsteemi täielik kirjeldus, mis sisaldab kogu teavet süsteemi füüsikalise seisundi kohta. See võib olla määratletud lainefunktsiooni või olekivektori kaudu.

Pauli tõrjutusprintsiip: Printsiipe, mille kohaselt kaks fermioni (osakesed nagu elektronid) ei saa olla samaaegselt ühes ja samas kvantolekus samas kvantsüsteemis.

Heisenbergi määramatuse printsiip: Põhimõte, mille kohaselt ei ole võimalik samaaegselt täpselt määrata osakese asukohta ja impulssi. Mida täpsemalt määratakse üks, seda ebatäpsemaks muutub teine.

Kvantelektrodünaamika (QED): Teooria, mis kirjeldab, kuidas valgus ja mateeria omavahel mõjuvad. See ühendab kvantmehaanika ja elektromagnetismi.

Kvarkid: Põhiosakesed, millest koosnevad hadronid (nt prootonid ja neutronid). Kvarkidel on murdosa elementaarlaengust ja nad alluvad tugevale vastasmõjule.

Gluon: Osake, mis vahendab tugevat vastasmõju kvarkide vahel. Gluoneid vahetatakse kvarkide vahel ja need hoiavad kvarke koos hadronites.

Kvantpõimumine: Fenomen, kus kaks või enam kvantosakest muutuvad omavahel tihedalt seotud sellisel määral, et ühe osakese oleku määramine määrab automaatselt teise osakese oleku, olenemata vahemaast nende vahel.

Laine-osakese duaalsus: Printsiip, mille kohaselt kõik osakesed ja kvantsüsteemid omavad nii osakeste kui ka lainete omadusi. Näiteks elektronid käituvad mõnikord osakestena ja mõnikord lainetena.

Schrödingeri võrrand: Põhivõrrand, mis kirjeldab kvantmehaanika lainefunktsiooni ajas muutumist. See võrrand on kvantmehaanika keskne matemaatiline tööriist.

Bose-Einsteini kondensaat: Aineolek, mis tekib väga madalatel temperatuuridel, kus bosonid (osakesed, millel on täisarvuline spinn) kondenseeruvad madalaimasse energiasseisundisse, käitudes nagu üksik makroskoopiline kvantosake.

Fermionid: Osakesed, millel on poolarvuline spinn (nt elektronid, prootonid, neutronid) ja mis alluvad Pauli tõrjutusprintsiibile.

Bosonid: Osakesed, millel on täisarvuline spinn ja mis ei allu Pauli tõrjutusprintsiibile (nt footonid, W ja Z bosonid, gravitonid).

Diraci võrrand: Kvantmehaanika võrrand, mis ühendab kvantmehaanika ja relatiivsusteooria, kirjeldades fermionide, näiteks elektronide, käitumist.

Kvantkromodünaamika (QCD): Teooria, mis kirjeldab tugevat vastasmõju kvarkide ja gluonide vahel. QCD on osa standardmudelist, mis selgitab osakeste ja nende vastasmõjude aluseid.

Lagrange’i funktsioon: Funktsioon, mis kirjeldab süsteemi dünaamikat ja mille abil saab leida süsteemi liikumisvõrrandid. Kvantmehaanikas kasutatakse sageli Lagrange’i formaalismi.

Hamiltoni operaator: Operaator, mis esindab süsteemi koguenergiat ja mille abil määratakse süsteemi ajas muutumine kvantmehaanikas.

Kvantvälja teooria: Raamistik, mis ühendab kvantmehaanika ja erirelatiivsusteooria, et kirjeldada osakeste loomist ja hävitamist ning nende vastasmõjusid kvantväljadel.