Kord lÀks noor rÀndur mÀgedesse targa vanamehe juurde.
Ta oli vÀsinud ja murelik.
âĂpetaja,â ĂŒtles ta, âmiks tuleb mu ellu ĂŒks kriis teise jĂ€rel? Kui ĂŒks mure lĂ”peb, algab jĂ€rgmine. Kas elu ei vĂ”iks kordki rahulikuks jÀÀda?â
Vana mees ei vastanud.
Ta viis nooruki vÀikese jÔe ÀÀrde.
JÔgi voolas rahulikult, kuid selle keskel olid suured kivid. Vesi pÔrkas nende vastu, keerles, vahutas ja leidis siis taas oma tee.
âMida sa nĂ€ed?â kĂŒsis vanamees.
âJĂ”gi vĂ”itleb kividega,â vastas rĂ€ndur.
Vanamees naeratas.
âVaata uuesti.â
Noormees jÀlgis jÔge pikemalt.
LĂ”puks ĂŒtles ta: âEi⊠jĂ”gi ei vĂ”itle. Ta voolab ĂŒmber kivide.â
Vanamees noogutas.
âJust nii on ka kriisidega. Sina pead neid takistusteks, kuid elu nĂ€eb neid kivideks, mille ĂŒmber Ă”ppida voolama.â
âAga miks neid nii palju on?â kĂŒsis rĂ€ndur.
Vanamees korjas maast tammetÔru ja pani selle noormehe peopesale.
âKas sa tead, mitu tormi peab see vĂ€ike seeme ĂŒle elama, enne kui temast saab suur tamm?â
âPalju.â
âJa just tormid Ă”petavad tema juuri sĂŒgavamale kasvama.â
Nad istusid kaua vaikides.
LĂ”puks ĂŒtles vanamees:
âKriis ei tule alati selleks, et sind murda. MĂ”nikord tuleb ta selleks, et nĂ€idata, mis sinus on veel ehitamata, tervendamata vĂ”i avastamata.â
âKas kriisid siis ei lĂ”pegi?â kĂŒsis noormees.
Vanamees naeratas taas.
âKriisid tulevad ja lĂ€hevad nagu aastaajad. Kuid kui Ă”pid neis nĂ€gema Ă”petajaid, ei karda sa enam ĂŒhtegi talve.â
Noormees vaatas uuesti jÔge.
NĂŒĂŒd ei nĂ€inud ta enam vahutavat vett.
Ta nÀgi jÔge, mis oskas voolata.
đż Tarkusehetk
Kriisid ei ole alati mÀrk sellest, et elu lÀheb valesti.
Sageli on need hetked, mil elu kutsub meid kasvama, muutuma vÔi lahti laskma sellest, mis enam ei teeni.
MÔni kriis Ôpetab kannatlikkust.
MÔni Ôpetab usaldust.
MÔni Ôpetab, et meie sees on rohkem jÔudu, kui me arvasime.
đż Ăpilane ja Ăpetaja
Ăpilane: âMiks ma soovin, et mu elus poleks enam kriise?â
Ăpetaja: âSest sa vaatad kriisi kui lĂ”ppu.â
Ăpilane: âMis see siis tegelikult on?â
Ăpetaja: âSageli on kriis ukseava, mille kaudu vana elu lahkub ja uus siseneb.â
Ăpilane: âJa kui ma seda ust kardan?â
Ăpetaja: âSiis istu hetkeks jĂ”e ÀÀrde. Vaata, kuidas vesi ei peatu kivide ees. Ta leiab alati tee.â
âKriis on elu kĂŒsimus: âKas oled valmis kasvama?â Ja iga kord, kui vastame âjahâ, muutuvad meie haavad juurteks ja meie hirmud tarkuseks.â
đż Ajatu tarkus: MĂ”nikord ei ole suurim ime see, et kriis möödub, vaid see, et pĂ€rast seda avastame endas inimese, keda me varem ei tundnud.

