Inimene võib jagada oma aega, jõudu ja armastust, kuid ta ei tohi kaotada iseennast. Kui kogu olemus antakse ära, ei jää midagi alles, mida jagada. Tarkus on õppida andma oma kiindumust, aga mitte loovutama oma tuuma.
❣️Dialoog
Õpilane: Õpetaja, kas pole õige anda endast kõik neile, keda armastame?
Õpetaja: Armastus ja sõprus vajavad jagamist, kuid mitte enese kaotamist. Baltasar Gracián ütles: „On suur vahe, kas anda oma kiindumus või anda iseennast.“
Sinu süda on nagu tuli – kui annad sellest soojust, siis teised saavad soojaks. Aga kui kustutad kogu leegi, siis pole enam midagi, mida jagada.
Õpilane: Kuidas ma siis tean, kus on see piir?
Õpetaja: Piibel ütleb: „Hoia oma südant kõige enam, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu.“ (Õpetussõnad 4:23)
Ja eesti vanasõna lisab: „Iseenda eest peab igaüks seisma.“
See tähendab: jagades jää alati endale truuks, hoia oma südant puhtana, sest ainult siis saad olla teistele toeks.
Õpilane: Aga kas see ei ole isekus – hoida osa iseendast ainult endale?
Õpetaja: Ei, see on hoopis tarkus. Aristoteles ütles: „Enese armastus on aluseks kõigile teistele armastuse vormidele.“
Kui sa ei armasta iseennast, on su armastus teiste vastu poolik. Eesti pärimus teab sama: „Enne hoia ennast, siis saad hoida ka teisi.“
Õpilane: Ja mis siis, kui ma annan liiga palju ja jään tühjaks?
Õpetaja: Marcus Aurelius meenutas: „Hoia endale oma sisemine allikas puhtana, ja see annab sulle alati uut jõudu.“
Rahvas tarkus ütleb: „Kes oma hinge ei hoia, see ei hoia ka kodu.“
Kui annad endast liiga palju, hakkad lõpuks andma tühjust. Seepärast tuleb end hoida – mitte teiste vastu, vaid koos nendega.
❣️Tõeline suurus seisneb tasakaalus: oskus jagada oma kiindumust, ilma et loovutaksid oma hinge. Kes kuulub kõigepealt iseendale, saab kuuluda ka teistele.
Nagu Piibel ütleb: „Mis kasu on inimesel, kui ta võidab terve maailma, aga kaotab oma hinge?“ (Mk 8:36)
Ja nagu eesti vanasõna lisab: „Üle andes ära anna ennast ära.“ 🌿❣️
#elutarkusevahetus