„Me ei kaota suhteid. Me kaotame viise, kuidas me neid varem hoidsime.“
— Martin Buber
„Kõik, mis püsib elus, muutub.“
— Herakleitos
Sissejuhatus – ruumi avamine
On hetki, mil inimene tunneb, et suhe ei ole enam see, mis ta oli.
Sõnad ei voola samamoodi.
Lähedus ei tule iseenesest.
Tekib vaikus, mida on raske nimetada.
Ja siis kerkib küsimus: kas see suhe on katki… või on ta teel kuhugi, kuhu me pole varem astunud?
Elutarkuse vahetus – õpetaja ja õpilase dialoog
Ă•pilane: Ă•petaja, ma kardan, et mu suhe laguneb. Me ei ole enam samad inimesed.
Õpetaja: Kas sa arvasid, et jääte samaks?
Ă•pilane: Ma arvasin, et kui suhe on hea, siis ta pĂĽsib muutumatuna.
Ă•petaja: Siis sa ootasid suhet, mis ei ela.
Ă•pilane: Aga praegu on valus. Me ei saa enam teineteisest nii aru.
Ă•petaja: Vaata, mis tegelikult toimub.
Kas see valu ütleb: see on läbi…
või ütleb ta: see vana viis ei kanna enam?
Õpilane (vaikselt): Kui ma aus olen…
see vana viis ei kanna.
Ma hoidsin kinni sellest, kes me olime.
Õpetaja: Siis räägib alateadvus.
Ta kardab kaotust, sest ta tunneb ära tuttava.
Kui side pingestub, ei tähenda see alati purunemist — mõnikord otsib kogu süsteem lihtsalt uut tasakaalu.
Ă•pilane: Aga minus on ka tunne, et ma ei saa enam teeselda.
Õpetaja: Siis räägib vaim.
Ta ei nõua lahkumist.
Ta nõuab tõde.
Sest igal suhtel, nagu kõigel elavas, on oma aeg ja oma hetk.
Ă•pilane: Ja see kurbus, mis ei ole ainult hirm?
Ă•petaja: See on hing. Ta leinab vana kuju,
et teha ruumi uuele.
Vaikus, mida sa tunned, ei pruugi olla eemalolek — see võib olla kuulamine.
Ă•pilane: Siis suhe ei lagune?
Ă•petaja: Mitte tingimata. Sageli laguneb vaid vorm, mille sees suhe enam elada ei saa.
Tähendamissõna – „Sild üle jõe“
Räägitakse kahest inimesest, kes elasid aastaid jõe vastaskallastel.
Alguses ehitasid nad silla — kitsukese, lihtsa, sellise, mis kandis ainult neid kahte.
Aastatega jõgi muutus. Vesi tõusis, vool kiirenes. Sild hakkas nagisema.
Üks ütles: „Sild laguneb.“
Teine vastas: „Või ehk on aeg ehitada teistsugune.“
Kui nad püüdsid vana silda iga hinna eest alles hoida, läks liikumine üle jõe ohtlikuks.
Kui nad julgesid tunnistada, et vana kuju ei kanna enam, sai sündida uus sild —
laiem, aeglasem, vaiksem.
Jõgi ei olnud vaenlane. Ta oli muutuse märk.
Tarkusehetk – õpetajalt
Suhe ei muutu ohtlikuks siis, kui inimesed muutuvad, vaid siis, kui nad ei julge enam muutuda koos.
Õpilase taipamine – integratsioon
Ă•pilane: Siis ma ei pea kohe otsustama,
kas jääda või minna?
Ă•petaja: Ei. Sa pead kĂĽsima,
kas sa oled valmis olema päriselt kohal —
ka siis, kui see tähendab uut keelt, uusi piire ja uut rütmi.
Sellest piisab, et suhe saaks ise öelda,
mis temast saada tahab.
Lõppmõtisklus – vaikne maandumine
Funktsionaalne tarkus ei mõõda suhet kestuse järgi. Ta küsib, kas suhe elab tõtt.
Ja sageli selgub, et see, mida inimene pidas lagunemiseks, oli tegelikult üleminek — vanast koosolemisest
teadlikumasse.
„Armastus ei seisne teineteise vaatamises,
vaid koos samas suunas vaatamises.“
— Antoine de Saint-Exupéry
„Rääkige tõtt armastuses.“
— Efeslastele 4:15
Kui suhe muutub, ei tähenda see, et ta lõpeb. Mõnikord tähendab see, et ta alles algab.
#elutarkusevahetus