„Armastus on nähtamatu tuli, mis valgustab isegi siis, kui kõik küünlad on kustunud.“ — Rumi
Sissejuhatus: Öö oli õrn ja hõbedane. Taevas seisis vaikne tunnistaja – kuu, kes on näinud rohkem armastusi kui ükski inimene.
Ta on näinud südameid süttimas ja hääbumas, lubadusi antavat ja murtavat, ent iga kord, kui kaks hinge kohtuvad tõeliselt, särab ta eredamalt.
„Oli pulmapidu,“ jutustas kuu. „Lauldi, naerdi, joodi terviseks ja mängiti pulmamänge. Kõik oli külluslik ja uhke.
Kuid siis, kui pidu vaibus ja inimesed lahkusid, jäi järele vaikus — ja selles vaikuses sündis midagi suuremat kui sõnad.“
Toas kustus küünal, ent valgus ei kadunud.
Kuu paistis läbi akna, puudutades kahe hinge nägusid, kes olid just vandunud üksteisele truudust – mitte ainult sõnadega, vaid vaikuse sees, kus süda kuulis südant.
Elutarkuse vahetus – Õpetaja ja õpilase dialoog
Õpilane: „Õpetaja, ma kuulasin kuu lugu ja mõtlesin… kas see, mida me nimetame armastuseks, on tõeline valgus või pelgalt peegeldus meie igatsusest?“
Õpetaja: „Armastus ei ole peegeldus, vaid valgus ise. See on tuli, mis ei põleta, vaid valgustab.
Herakleitos on öelnud: “Armastus on liikumine vastandite ühtsuses – see on tuli, mis iseend uuendab.”
Armastus sünnib seal, kus kaks erinevust ei võitle, vaid loovad harmoonia.“
Õpilane: „Aga miks tundub, et armastus teeb vahel haiget?“
Õpetaja: „Sest armastus puudutab meie hinge kõige sügavamat kohta – kohta, kus me oleme haavatavad.
Kui süda avaneb, tuleb välja ka valu.
Søren Kierkegaard ütles: “Armastus ei küsi, mida ta saab, vaid mida ta võib kinkida.”
Armastus on andmine, mitte omamine. See on julgus kinkida ennast ilma garantiita.“
Õpilane: „Ja kui keegi seda armastust vastu ei võta?“
Õpetaja: „Siis tuleb õppida kuulama.
Kuulama mitte ainult sõnu, vaid vaikust nende taga.
“Ära kuula vastamiseks, kuula mõistmiseks.” “Kui sa kuulad kellegi südame häält, kingid talle kõige väärtuslikuma kingituse – mõistmise.”
Kuulamine on armastuse teine nimi.
Rumi ütles: “Armastus on sild sinu ja Kõiksuse vahel – ära seisa sellel, mine üle.”
Kui kuulad tõeliselt, astud üle – teise maailma, teise hinge, teise sügavuse.“
Õpilane: „Õpetaja, kas tõesti saab kuulamine muuta armastust?“
Õpetaja: „Kuulamine muudab kõike. “Kui sa kuulad inimese vaikust, kuuleb sinu hing tema valu.” “Kuulamine on sild, mis viib meid üksteisele lähemale.”
Kui kuulad südamega, siis isegi vaikus muutub palveks.
Platon ütles: “Armastus on hinge igatsus ilu järele.”
Kui sa kuulad, siis sa näed seda ilu, mida teised ei märka – mitte välist, vaid sisemist ilu.“
Õpilane: „Aga kuidas ma tean, et see on tõeline armastus?“
Õpetaja: „Kui su süda on rahulik ja su hing tunneb end kodus.
Eesti vanasõna ütleb: “Armastus ei küsi leiba, aga leib vajab armastust.”
Tõeline armastus toidab, mitte ei näljutada.
Ja konstellatsioonitarkus lisab: “Kui kaks hinge kohtuvad oma tões, ühineb nende valgus ja loob uue maailma.”
Tõeline armastus ei loo draamat, vaid valgust – ja see valgus jääb.“
Õpilane: „Nii et armastus ja kuulamine käivad käsikäes?“
Õpetaja: „Täpselt nii. “Vaikuses on rohkem armastust kui tuhandes räägitud sõnas.” “Päriselt kuulamine tähendab kohalolu ilma kiirustamata, mõistmist ilma hinnanguteta ja hoolimist ilma tingimusteta.”
Kui kuu valgustab vaikust, siis kuulaja valgustab hinge.
Armastus ei vaja palju sõnu — ta vajab kohalolu, kus mõlemad tunnevad: ma olen nähtud ja kuuldud.“
Lõppsõna – Kuu monoloog
Kuu vaatas taas alla ja sosistas: „Ma olen näinud tuhandeid suudlusi ja miljoneid lubadusi. Enamik neist hääbub, kuid need, mis on sündinud kuulamises ja kohalolus, jäävad helendama igaviku taevas.
Armastus ei ela lärmis, vaid vaikuses.
Seal, kus üks süda kuulab teist, sünnib valgus, mida ei saa kustutada ei aeg ega varjud.“
Lõpumõte: Kui kuu vaatab armastajaid, ei näe ta nende sõnu ega tegusid.
Ta näeb vaid valgust, mis tekib siis, kui kaks hinge õpivad kuulama mitte ainult teineteist, vaid ka elu ennast.
Ja selles kuulamises – selles vaikuses – laulab universum oma kõige ilusamat laulu: armastus.