💔Kui idealiseerimine puruneb💔

💔„See, kes tahab, et maailm ja inimesed vastaksid tema kujutlusele, ei armasta neid, vaid oma kujutlust.“
— Bert Hellinger

💔Sissejuhatus: On aegu, mil armastus tundub taevalik, nagu kõik oleks lõpuks ometi paigas.
Me usume, et oleme leidnud oma teise poole — inimese, kes täidab tühimiku, silub nurgad ja toob valguse igasse varju.
Ent aegamisi hakkab see valgus tuhmuma. Mitte sellepärast, et teine muutuks,
vaid sest meie silmad on avanemas — ja ideaal, mille olime loonud, hakkab murenema.

Idealiseerimine on kõige õrnem ja valusam pettus: see paneb meid armastama pilti, mitte inimest.
Nagu Platon on öelnud: „Me ei armasta inimest, vaid ideed inimesest.“

Kui see idee puruneb, tunneme kaotust, kuid tegelikult see on ärkamine.
Sest purunemise all on alati tõde — tõeline inimene, ja tõeline sina.

💔Õpetaja ja õpilase dialoog

Õpilane: Õpetaja, miks on nii, et kui armastus puruneb, jääb järele tühjus?
Ma andsin kõik, uskusin, lootsin… ja nüüd on kõik kadunud.

Õpetaja: Mitte kõik. Mis oli tõeline, jääb.
Mis oli kujutlus, purunes.
Nagu Laozi ütleb: „Kui sa lased minna, jääb see, mis on tõeline.“

Õpilane: Aga ma ju armastasin kogu südamest. Ma ei teeselnud.
Kas ma siis eksisin, et uskusin ideaali?

Õpetaja: Ei, sa ei eksinud.
Sa lihtsalt segasid armastuse ja idealiseerimise omavahel.
Armastus on vool, mis jagab ja kasvatab.
Idealiseerimine on haare, mis tahab omada ja kinnitada.

Epictetus on öelnud: „Ära nõua, et sündmused läheksid nii, nagu sina tahad, vaid soovi, et need läheksid nii, nagu need lähevad – ja sul on rahu.“

Armastus muutub kannatuseks siis, kui ta hakkab nõudma täiuslikkust.
Kui me ootame, et teine inimene täidaks meie tühimiku, unustame, et see tühimik on kutse enda juurde naasmiseks.

Õpilane: Aga kuidas teada, kus lõpeb armastus ja algab idealiseerimine?

Õpetaja: Siis, kui sa hakkad oma sisemist häält vaigistama, et teise ootustele vastata.
Siis, kui sa kardad kaotada rohkem, kui sa julged end kuulata.
Nii nagu Piiblis öeldakse: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ (Markuse 12:31)
See tähendab — iseennast mitte vähem.

Õpilane: Ma näen nüüd, et ma tahtsin armastuse kaudu leida kinnitust, mitte tegelikkust.
Ma armastasin ideed rahust, mitte inimest tema ebatäiuslikkuses.

Õpetaja: Just.
Nagu Carl Gustav Jung ütleb: „Armastus on see, mis sünnib siis, kui kaks inimest näevad teineteises mitte oma ideaali, vaid oma varju — ja võtavad selle vastu.“

Kui idealiseerimine puruneb, ei kuku maailm kokku — ainult illusioon.
Ja selle all on alati midagi tõelist: inimene, kes oled sina, ja inimene, kes on teine, ilma fassaadita, ilma jumalikustamiseta.

💔Tarkusehetk – õpetajalt

Õpetaja: Purunemine on puhastus.
See, mis laguneb, ei kanna enam sinu tõde.
Armastus, mis nõuab, on kurnav. Armastus, mis näeb, on tervendav.

Kui sa lõpetad ütlemast: „Ta oleks pidanud olema teistsugune,“ ja ütled hoopis: „Ma näen, kes ta tegelikult on,“ — siis algab uus tase, kus armastus ei ole unistus, vaid kohalolu.

Nagu Marcus Aurelius kirjutas: „Ela elu, mis sulle on antud, ja armasta neid, kellega sa seda jagad — mitte oma soovide järgi, vaid nende olemuse järgi.“

💔Õpilase taipamine: Õpilane vaikis kaua. Tema sees, seal, kus varem kõlas küsimus „Miks?“, tundus nüüd olevat ruum, kuhu voolas rahu.

Ta mõistis: „Ma ei kaotanud teda, vaid leidsin ennast.
Idealiseerimise purunemine oli tegelikult minu enda sünni hetk.
Ma ei pea enam armastama pildi kaudu.
Ma võin armastada tõeliselt — ja olla samal ajal terve.“

💔Pärimustarkused

„Ka katkine kruus peegeldab taevast, kui vesi on rahulik.“
(Ebatäius ei riku ilu, kui süda on rahus.)

„Kes endale valetab, see ei leia ka teistes tõde.“
(Tõeline armastus algab aususest iseendaga.)

„Süda, mis on kord murdunud, näeb nüüd läbi varjude.“
(Rahvatarkus — valu puhastab vaate.)

💔Lõppmõtisklus: Kui idealiseerimine puruneb, kukub kokku vaid see, mis oli ehitatud ootustest.
Aga jääb alles see, mis oli tõeline – inimene, süda, kogemus.

Mõnikord on purunemine armastuse kõige ausam hetk, sest ainult siis saab hakata armastama ilma illusioonita.

Armastus ei ole see, kui me ennast kaotame.
Armastus on see, kui me ennast jagame – ilma iseendast loobumata.
Ja kui keegi lahkub, ei vii ta ära meie väärtust – vaid vaid ruumi, mille me kord kinkisime usaldusega.

Sest iga purunemine võib olla kutse algusele.
Ja iga kord, kui süda uuesti avaneb, on ta vähem habras ja rohkem tõeline. ❤️❤️❤️