💚Antoine de Saint-Exupéry: „Kõik täiskasvanud olid kunagi lapsed, aga vähesed mäletavad seda.“

💚Sissejuhatus – üks pink, kaks aega

Õhtu oli vaikne.
Õpetaja ja õpilane istusid kõrvuti, mitte vastamisi.
Nagu istuvad need, kes ei taha midagi tõestada, vaid midagi mõista.

Õpilane ütles vaikselt: „Ma lugesin üht lugu… see jäi kummitama.“

Õpetaja ei küsinud, millist.
Ta teadis, et mõned lood ütlevad ise, millest nad on.

💚 Lugu – väike poiss ja vanamees

Õpilane jutustas: „Väike poiss ütles:
„Mõnikord kukub mul süües lusikas käest põrandale.“

Ja väike vanamees vastas: „Ka mul on niiviisi juhtunud.“

Poiss sosistas: „Ma olen mõnikord püksi pissinud.“

Vanamees naeris pehmelt: „Mina ka.“

Poiss ütles: „Ma nutan sageli.“

Vanamees noogutas: „Nii juhtub ka sageli minul.“

Aga siis ütles poiss midagi, mis oli kõige raskem: „Tundub, et täiskasvanud ei pööra mulle tähelepanu.“

Ja siis tundis ta vana kortsus käe soojust.
Vanamees ütles ainult: „Ma tean, mida sa mõtled.““

Õpilane vaikis. Ja õpetaja vaikis koos temaga.

💚 Dialoog õpetaja ja õpilase vahel

Õpilane: Miks see lugu nii sügavalt puudutab? Seal pole ju midagi suurt ega kangelaslikku.

Õpetaja: Just sellepärast. Seal pole maske. Laps ei oska neid veel kanda.
Vanamees ei jaksa neid enam hoida.
Mõlemad on oma inimlikkuses nähtaval.

Õpilane: Poiss rääkis asjadest, mida täiskasvanud püüavad varjata.

Õpetaja: Ja vanamees tunnistas neid, sest tal pole enam midagi tõestada.

Carl Gustav Jung ütles: „Laps ei kao meis kunagi – ta muutub vaid nähtamatuks.“

Vanaduses muutub see laps uuesti nähtavaks.

Õpilane: Aga see viimane lause…
„Täiskasvanud ei pööra mulle tähelepanu.“
See tegi haiget.

Õpetaja: Sest see on tõsi rohkem kui ühe eluetapi jaoks.

Laps jääb sageli märkamatuks siis, kui tema kohalolu ei mahu täiskasvanu rütmi.
Vanainimene jääb sageli nähtamatuks hetkel, mil temalt ei oodata enam panust, rolli ega kasu.

Ja ometi vajavad mõlemad sama asja:
pilku, mis ei mõõda väärtust kasulikkuse järgi.

Õpilane: Vanamees ei lohutanud poissi.
Ta ei öelnud, et kõik läheb paremaks.

Õpetaja: Ei. Ta tegi midagi sügavamat.
Ta jäi kohale.

Martin Buber ütles kord: „Inimene saab inimeseks alles suhtes.“

Mitte õpetuses.
Mitte parandamises.
Vaid kohalolus.

💚Tarkusehetk – õpetajalt

Õpetaja ütles aeglaselt: Inimese sügavaim vajadus ei muutu elu jooksul.
Ta tahab olla nähtud ilma, et peaks end parandama.
Laps palub seda sõnadega.
Vanainimene vaikusega.

💚 Õpilase taipamine

Õpilane ütles pärast pikka pausi:

„Ma hakkan mõistma…
See lugu ei räägi nõrkusest.
See räägib julgusest olla inimene.

Alguses – enne kui õpime häbenema.
Ja lõpus – kui häbenemiseks pole enam jõudu.“

Vanarahvas ütles: „Vana inimene on laps, kellel on palju mälestusi.“

Ja mets teab:
noor puu vajab tuge kasvamiseks,
vana puu vajab ruumi,
et seista või kukkuda omal moel.

💚 Lõppmõtisklus

Väike poiss ja vanamees ei kohtunud selleks, et üks õpetaks ja teine õpiks.

Nad kohtusid selleks, et meenutada,
mis jääb alles, kui rollid ja ootused maha kukuvad.

Ja võib-olla ongi elu suurim tarkus see:
olla kellelegi see vana käsi, mis ei ütle „ole parem“, vaid ütleb vaikselt:

“Ma tean, mida sa mõtled.“

Erich Fromm: „Armastus on aktiivne hoolimine teise inimese elu ja kasvu eest.“

💚💚💚

#elutarkusevahetus