Eesti pärimuses öeldakse: „Kes tänab, see elab ka talvel soojas.“
Tänulikkus ei ole ainult viisakus või kena komme, vaid sisemine jõud, mis muudab meie pilku maailmale. Kui keskendume sellele, mis meil on, mitte sellele, mis puudub, muutub kogu elu olemus. Tänulikkus on nagu lamp, mis valgustab isegi hämarat tuba – see ei muuda tingimata kõike, kuid toob nähtavale ilu, mis oli seal juba olemas.
Tänulikkus loob meis uue identiteedi – me hakkame nägema end mitte ohvri, vaid saajana; mitte tühjuse, vaid külluse kandjana.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, kas tõesti olen ma see, mille eest olen tänulik?
Õpetaja: Jah. Sinu tänu näitab, mida sa oma elus väärtustad ja kuhu oma südame pöörad.
Õpilane: Aga kuidas olla tänulik siis, kui elu on raske?
Õpetaja: Tänulikkus ei tähenda raskuste eitamist. See tähendab, et isegi pimedas otsid sa tähti. Marcus Aurelius ütles: „Õnn peitub selles, kuidas sa tõlgendad seda, mis sinuga juhtub.“
Õpilane: Kas piisab ainult mõtlemisest, mille eest ma olen tänulik?
Õpetaja: Mõte on seeme, aga tegu on selle viljakasvatus. Ütle oma tänu välja, kirjuta see üles, näita seda tegudes. Tänulikkus kasvab siis, kui seda jagada.
Õpilane: Ja kui ma ei leia põhjust olla tänulik?
Õpetaja: Siis alusta kõige lihtsamast – sellest, et hingad. Tänulikkus ei pea algama suurtest asjadest, ta võib sündida igast väikesest imehetkest.
„Olen see, mille eest olen tänulik“ tähendab, et tänulikkus kujundab mitte ainult meie tundeid, vaid ka meie identiteeti ja maailma kogemist. See, mille eest oleme tänulikud, muutub meie elu teljeks.
Pärimus räägib mehest, kes kaebas, et tal on liiga vähe, kuni ta kohtas pimedat, kes tänas päikese soojust. Siis taipas ta, et rikkus ei ole mõõdetav koguses, vaid südames, mis oskab märgata.
Tarkus peitub selles, et me ei oota täiuslikku elu, et olla tänulik, vaid lubame tänulikkusel muuta elu täiuslikumaks.
