Ühes väikeses külas elas noor kunstnik. Ta veetis oma päevi maalides, joonistades ja kirjutades. Ta otsis pidevalt midagi uut ja enneolematut, midagi, mis oleks tõeliselt tema enda – originaalne teos, mille üle ta võiks uhkust tunda. Kuid iga kord, kui ta midagi uut lõi, avastas ta hiljem, et keegi kusagil maailmas oli juba midagi sarnast teinud. Ta tundis pettumust ja kahtles, kas tal üldse on võimalik midagi täiesti uut ja originaalset luua.
Noor naine otsustas minna oma küla kõige targema inimese, vana naise juurde, kes oli tuntud oma elutarkuse poolest. “Leida,” küsis noor kunstnik, “miks on nii raske olla originaalne? Iga kord, kui loon midagi, tundub, et keegi on juba samale mõttele tulnud. Mis on originaalsus?”
Elutark naine naeratas kavalalt ja istus oma vanale pingile, kutsudes neiu enda kõrvale. “Originaalsus, kallis laps,” alustas Leida, “on kui värske tuuleiil mägedest, kuid see on samas ka nagu iidne jõgi, mis voolab läbi aegade. Sa tahad teada, mis on originaalsus? Ma ütlen sulle: originaalsus on avastamata plagiaat.”
Neiu vaatas teda hämmeldunult. “Avastamata plagiaat? Kuidas see võimalik on?”
Tark vaatas silmapiiri poole ja rääkis edasi: “Originaalsus ei tähenda seda, et midagi ei ole varem eksisteerinud. Kõik, mida me teeme või mõtleme, on mingil kujul olnud olemas. Isegi loodus, mis tundub meile nii unikaalne, kordab ennast lõputult – iga uus päev on nagu eelmine, ent ometi on iga päev ainulaadne. Originaalsus tuleb sellest, kuidas sa maailma näed ja kuidas sa kasutad neid elemente, mis on juba olemas. Kui sa võtad vana ja paned sinna osa endast, oma unikaalse vaatenurga, siis see muutub originaalseks – isegi kui see põhineb millelgi tuttaval.”
Neiu hakkas mõistma targa sõnade sügavust. “Nii et iga minu teos, isegi kui see sarnaneb millegi muuga, on ikkagi minu, sest see on minu vaatenurk, minu tunnetus?”
Tark naine noogutas. “Just nii. Sellepärast pole vaja karta, et midagi sarnast on varem tehtud. Originaalsus peitub selles, kuidas sa maailma tõlgendad ja oma unikaalsel moel edasi annad. Nii kaua, kui sa oled aus oma loomingus ja paned sinna oma hinge, on see tõeliselt originaalne – isegi kui keegi teine võiks seda plagiaadiks nimetada.”
Noor kunstnik tundis, kuidas kergus tema südamesse voolas. Ta mõistis nüüd, et otsides “täiuslikku originaalsust”, oli ta oma loomingule liiga suuri ootusi seadnud. Tegelik ilu ja uudsus peitus selles, kuidas ta ise maailma koges ja oma kunstis väljendas.
Sellest päevast peale maalis, joonistas ja kirjutas neiu edasi, mitte muretsedes, kas keegi on midagi sarnast juba loonud. Ta teadis, et iga pintslitõmme ja iga sõna, mis tuli tema hingest, oli oma olemuselt tema oma. Ja selles oligi tema originaalsus – maailm tema enda silmade läbi.
Loo moraal: Originaalsus ei ole alati midagi täiesti uut, vaid see on tuttava nägemine uue nurga alt, oma hinge ja vaatenurga lisamine – just see muudab selle unikaalseks.
“Avastamata plagiaat” tähendab mõtet, et suur osa sellest, mida me peame originaalseks, võib tegelikult olla mõjutatud või isegi teadmatult kopeeritud varasematest ideedest, mida me pole lihtsalt teadlikult tajunud. Idee seisneb selles, et kõik on mingil kujul juba olnud ja luuakse pidevalt ümber uutesse vormidesse, segades vana uue perspektiiviga. Kuigi näib, et midagi on täiesti uus ja originaalne, võib see põhineda varem eksisteerinud mõtetel, kuid need elemendid on segatud nii, et tulemus tundub värske ja avastamata.
“Avastamata plagiaat” vihjab sellele, et maailmas on palju ideid, mis ringlevad ja mõjutavad üksteist, ning me võime mõne idee üles korjata, ilma et mõistaksime selle varasemat eksistentsi.
