Kord kohtas Samuel Richardson noort meest, kes küsis talt: “Härra Richardson, kuidas teie kirjad ja lood suudavad südameid liigutada ning hinge helisema panna? Kuidas sõnad võivad omada nii palju jõudu?”
Richardson vaatas noormeest silmi täis soojust ja vastas: “Kirjutamine pole ainult sõnade kokkupanek. See on hinge peegel ja südame hääle kandja. Kui paned paberile tõelised tunded ja mõtted, siis sõnad leiavad tee teise inimese hinge. Iga kiri, iga rida, mida kirjutad, peab kandma hoolivuse ja tõe alget.”
Noormees jäi mõttesse ja küsis: “Aga mis siis, kui sõnad mind reedavad või ma ei leia õigeid?”
Richardson naeratas. “Sõnad ei reeda kunagi, kui sa kirjutad siiralt ja südamega. Õigeid sõnu pole vaja otsida – need tulevad, kui oled oma mõtetes ja tunnetes aus. Kirjutamine pole kunst ainult käele, vaid eelkõige hingele. See on kingitus, mis ühendab inimesi ja aitab neil mõista üksteist sügavamalt.”
Sellest päevast peale hakkas noormees kirjutama, mitte eesmärgiga täita lehekülgi, vaid jagada oma hinge tõelist lugu. Ja iga sõna, mille ta kirjutas, sai sillaks tema ja lugejate vahel.
Moraal: Kirjutamine, nagu kõik tõeline loovus, sünnib aususest ja siirusest. Sõnades on jõud, kui need pärinevad südamest.
