Abraham Lincoln, kes oli tuntud oma empaatia ja inimlikkuse poolest, kohtas kord meest, kes oli tema vastu kibestunud ja kriitiline. Mees, olles aastate jooksul kuulnud palju vastuolulisi arvamusi Lincolni kohta, oli otsustanud peaministrit avameelselt kritiseerida.
„Härra Lincoln,“ alustas mees, „teie poliitikad on nõrgad, teie otsused on liiga leebed, ja te lasete oma vastastel üle pea käia. Kuidas saate sellise juhtimisstiiliga oma eesmärke saavutada?“
Lincoln kuulas meest rahulikult, naeratades kerge muigega. Ta ootas, kuni mees oma tormilise tiraadi lõpetas, ja vastas seejärel aeglaselt, kuid kindlalt: „Härra, ma tänan teid teie aususe eest. Aga lubage mul jagada teiega midagi, mida olen oma elu jooksul õppinud.“
Ta jätkas: „Armastus on meie suurim relv ja kaitse. Kui me vastame vihale vihaga, kasvatame ainult lõhet ja valu. Kui me aga vastame armastuse ja mõistmisega, on meil võimalus parandada mitte ainult suhteid, vaid ka maailma enda ümber.“
Mees jäi mõttesse. Ta ei osanud midagi öelda. Lincolni sõnad, kuigi lihtsad, mõjusid talle sügavalt.
Aja jooksul hakkas mees nägema Lincolni poliitikaid teise nurga alt. Ta mõistis, et Lincolni võime juhtida rahvast oli juurdunud tema armastuses inimkonna ja rahu vastu. Ta nägi, et armastuse jõud, mida Lincoln oli maininud, ei olnud nõrkus, vaid hoopis tugevus.
Moraal: Armastus on tõesti suurim relv, mis lahendab konfliktid ja toob valgust isegi kõige pimedamatesse aegadesse. See on kaitse, mis ehitab sildu ja taastab usalduse seal, kus tundub, et seda enam pole.