ELU

Etümoloogia

Sõna elu on eesti keeles väga vana, uralipärane tüvi, mille vasteid leiab soome-ugri keeltest:

soome elämä,
ungari élet,
handi jilə,
mansi iləm.

Kõigil neil on sama algtähendus: „hingamine, olemasolemine, elavus, kestmine“.
Sama tüvega on ka „elama“, „elus“ ja „elund“.

Sõna „elund“ (organ) on eesti keeles moodustatud tuletus — see tähendab elu kandjat või elu teenivat osa.
Samast juurest „elu“ + „-nd“ (tegijat, vahendit, kandjat tähistav järelliide).
Seega elund tähendab sõna-sõnalt:

„see, mille kaudu elu väljendub“.

Sõna „elus“ on omadussõna tüvest „elu“, mis tähistab seisundit — „see, mis on ühenduses elu printsiibiga“.

Funktsionaalfilosoofiline seletus

Elu kui funktsioon, mitte objekt

Funktsionaalselt pole elu asi ega substants, vaid liikumine, energia- ja teadvusvälja rütm, mis loob ja taastab tasakaalu.
Elu on tasakaalu taastumise võime — süsteemi omadus reageerida muutusele, et püsida harmoonias.

Seega:

Elu ei ole see, mis „on“, vaid see, mis tasakaalustab.

Elu ja hingamine

Kõik uralikeeled seostavad elu hingamisega.
Funktsionaalselt on see sügav tõde:

hingamine on tasakaalu rütm (sisse–välja, valgus–vari, sisemine–väline);
elu on hinge rütm mateerias — liikumine valguse ja aine vahel.

Elu on nagu nähtamatu tuul, mis paneb mateeria tantsima.
Kui hingus peatub, kaob tants, kuid tuul ise ei sure.

Elund kui elu instrument

Iga elund on elu konkreetne funktsioon, läbi mille elu ennast väljendab ja hoiab.
Süda pole lihtsalt pump, vaid elu rütmiandur;
maks pole lihtsalt keemiline filter, vaid tasakaalu ja andestuse instrument;
ajul on tajuteadvuse funktsioon.

Elundid on nagu orkestri instrumendid — igaüks mängib oma viisi, kuid ainult koos tekib elu sümfoonia.

Seega:

Elund = elu lokaliseerunud funktsioon.
Elus = seisund, kus funktsioon on ühenduses allika (eluga).
Elu = allikas ise — rütm, mis paneb kõik funktsioonid toimima.

Elu ja teadvuse seos

Funktsionaalfilosoofiliselt on elu teadvuse nähtav vorm.
Kui teadvus loob valguse, siis elu on valguse organiseerunud tants ajas ja ruumis.
Elu loob ise oma vormid (elundid, organismid, ökosüsteemid), et saaks iseennast läbi nende kogeda.

Kui teadvus on absoluutne vaikne meri, siis elu on lainetus selle pinnal.
Iga laine on ajutine, kuid meri on igavene.