Ühel päeval, kui Thomas Edison töötas hilisõhtuni oma laboris, astus sisse noor insener, kes tahtis temaga nõu pidada. Insener küsis, imetlust täis pilk silmis: “Härra Edison, kuidas te jaksate nii palju töötada? Ma olen kuulnud, et te magate vaid paar tundi ööpäevas ja veedate enamiku ajast oma laboris. Kas see pole kurnav?”
Edison tõstis pilgu, tema nägu valgustatud lambipirni soojast valgusest. Ta naeratas ja vastas: “Minu poeg, ma pole päevagi oma elus tööd teinud.”
Noor insener jäi hämmeldunult vahtima. “Kuidas see võimalik on? Te olete loonud sadu leiutisi ja töötanud aastaid väsimatult!”
Edison muigas. “Kui sa teed midagi, mida sa armastad, ei tundu see kunagi tööna. Iga katse, iga uus idee, iga väljakutse on minu jaoks seiklus. Ma ei tunne end tööle sunnituna, sest ma tunnen rõõmu iga hetke üle, mil saan midagi luua.”
Insener hakkas mõistma, mida Edison silmas pidas. “Nii et teie saladus on see, et leida kirg ja panna see tööle?”
Edison noogutas. “Jah. Kui sa armastad seda, mida teed, muutub iga takistus võimaluseks ja iga hetk tähendusrikkaks. Sa pead lihtsalt leidma selle, mis sütitab su hinge.”
Noormees lahkus laborist inspireerituna, teades, et tema eesmärk pole ainult töö tegemine, vaid leida oma kutsumus ja seda armastusega järgida. Edison ise naasis oma töö juurde, jälle täis indu, sest tema elutöö oli rohkem kui lihtsalt töö – see oli tema armastus, tema kutsumus ja tema kingitus maailmale. 
