Thomas Edison istus oma laboris, tema laud täis märkmeid ja katsetuste jäänuseid. Üks tema assistent, noor ja lootusrikas, astus tema juurde, käes purunenud seadme osa.
“Härra Edison,” ütles assistent, “me oleme proovinud seda ideed vähemalt kümme korda, ja iga kord on see ebaõnnestunud. Ehk peaksime mõtlema uuele lähenemisele või loobuma?”
Edison vaatas assistenti, tema silmades helkimas väsimatu sihikindlus. “Kas sa tõesti arvad, et oleme ebaõnnestunud?” küsis ta rahulikult. “Ma arvan, et oleme kümme korda õppinud, kuidas seda mitte teha.”
Assistent jäi hetkeks mõttesse ja vastas siis: “Aga kas see ei ole kurnav, ikka ja jälle läbi kukkuda?”
Edison naeratas ja vastas kindlalt: “Mu poeg, meie suurim võit pole mitte kunagi kukkumata jäämine, vaid pärast iga kukkumist tõusmine. Iga eksimus on samm edasi. Iga kord, kui me ebaõnnestume ja taas proovime, läheme lähemale tõele.”
Need sõnad jäid assistendile kauaks meelde. Ta nägi oma juhis mitte ainult leiutajat, vaid inimest, kes kehastas vastupidavuse ja sihikindluse tõelist jõudu.
Mõne kuu pärast oli see sama seade, mida nad kümneid kordi olid katsetanud ja parandanud, lõpuks valmis ja töötas suurepäraselt. Edison seisis koos oma assistendiga seadme ees, uhkust ja rahulolu täis.
“Näed nüüd?” ütles Edison. “Iga kukkumine oli lihtsalt osa teekonnast.”
See lugu jäi inspireerima kõiki, kes tema kõrval töötasid – ja miljonite teiste jaoks oli see meeldetuletus, et tõeline tugevus ilmneb mitte takistuste puudumises, vaid julguses pärast igat kukkumist taas tõusta. 
