Thomas Edison töötas väsimatult, püüdes leiutada kauem kestvat elektripirni. Kümned katsetused ebaõnnestusid, ja tema assistent, kes oli tema kõrval kõik need kuud töötanud, oli juba kaotanud lootuse.
“Thomas,” ütles assistent ühel hilisõhtul, kui veel üks eksperiment nurjus, “võib-olla on aeg alla anda. Oleme proovinud juba sadu kordi. Võib-olla pole see lihtsalt võimalik.”
Edison tõstis pilgu ja naeratas kurnatud, kuid sihikindla naeratusega. “Meie suurim nõrkus seisneb loobumises,” ütles ta. “Kõige kindlam viis edu saavutamiseks on alati veel üks kord proovida.”
Assistent ohkas, kuid otsustas veel ühe korra kaasa aidata. Edison muutis peenelt ühe komponendi koostist ja nad katsetasid uuesti. Seekord juhtus midagi erilist – pirn süttis ereda valgusega ja püsis põlemas palju kauem kui kunagi varem.
Assistent vaatas hämmeldunult ja ütles: “Ma ei suuda uskuda, et see lõpuks töötas!”
Edison noogutas rahulikult. “Me ei jõudnud siia juhuslikult. Me jõudsime siia, sest keeldusime loobumast. Iga ebaõnnestumine viis meid lähemale sellele edule.”
See lugu ei ole pelgalt Edisonist ja tema elektripirnist, vaid inimvaimu vankumatust jõust. See tuletab meelde, et tõelised saavutused sünnivad püsivusest, usust ja julgusest proovida veel üks kord – isegi siis, kui tundub, et kõik on kadunud.
