“Nägemus – võiks öelda, et selles sõnas sisaldub kogu elutervik,” on kirjutanud Pierre Teilhard Chardin.
Ühel õhtupoolikul avastas Nasrudin, sufismi tark, oma aknalaual kummalise ilmega linnu. See oli tegelikult kuninga pistrik. Nasrudin polnud kunagi varem niisugust lindu näinud ja seepärast pidas ta seda väärarenenud tuviks. Nasrudin lõikas ära linnu küünised. Seejärel kärpis ta linnu kuninglikku nokka, et see paistaks sirgem. Oma toimetuse lõpetanud, lasi ta linnu lahti hüüdega: “Keegi on su hooletusse jätnud! Nüüd näed sa rohkem linnu moodi välja!”
Kas pole me kõik sama teinud, kui uus idee, perspektiiv või isik on maandunud meie mõttemaailma tuviaukudesse ja me oleme enese jaoks sobimatu välja visanud veel enne, kui see meid muutma hakata saaks? Kui palju kordi elus või isegi päevas suunatakse meid muutma oma mõttemaailma mustreid selleks, et sinna mahutada midagi uut, tuleb see uus siis meie lastelt, vanematelt, vendadelt-õdedelt, abikaasalt, kaastöötajatelt jt, kes või mis tegutsevad teistmoodi, näevad maailma teisiti kui meie?
Teise inimese vaatenurga hindama õppimine on oluline ja seda mitte ainult sellepärast, et me jagame üht ja sedasama päikesesüsteemi planeeti. See on oluline ka sügava tõe tähenduses, nimelt, kui ma oma vaatenurka kohendan, et hõlmata avaraimat võimalikku nägemisulatust, siis ma avardan automaatselt ka oma visiooni. Kui arvame, et igaüks peab välja nägema kui tuvi, siis ei suuda me ennast kunagi kujutleda majesteetliku pistrikuna.
