Ta istus. Juba mitmendat hommikut järjest.
Kohvitass käes, vaade aknast välja — samale puule, samale tänavale.
Midagi temas oli rahutu. Mitte nagu ärevus… rohkem nagu kinni jäänud jõgi.
Mitte voolamatus.
Vaid ootus.
Ta ei tundnud ennast halvasti.
Ta lihtsalt ei tundnud ennast täielikult elavana.
Kuni ühel hetkel, justkui seestpoolt, kõlas küsimus:
„Kui kaua kavatsed veel oma sisemisel energial seista lasta?“
Ta võpatas. Mitte kartusest, vaid äratundmisest.
See polnud välismaailma küsimus.
See oli tema enda sĂĽgavaim osa,
millel oli piiritu valgus, aga mille uksed olid kinni.
„Kui kaua veel?“ küsis teine hääl…
„Kui kaua kavatsed veel ignoreerida oma tõeliselt piiritut olemust?“
See polnud etteheide.
See oli kutse.
Nagu sõber, kes sosistab meelde, et aeg ei ole lõpmatu,
aga sinu olemus on.
Ja see, mida sa endast maailmale annad — olgu see looming, kohalolu või armastus — tuleb seest, mitte väljast.
Ta pani tassi lauale.
Ei polnud veel midagi otsustanud.
Aga ta teadis, et midagi temas oli liikuma hakanud.
Midagi oli valmis voolama.
Mitte homme.
Mitte siis, kui kõik on täiuslik.
Vaid nĂĽĂĽd.
Sisemine energia ei kao. Aga ta ootab. Ta ootab sind. Et sa lubaksid tal elada, mitte lihtsalt olla.