Ta istus. Juba mitmendat hommikut jÀrjest.
Kohvitass kĂ€es, vaade aknast vĂ€lja â samale puule, samale tĂ€navale.
Midagi temas oli rahutu. Mitte nagu Àrevus⊠rohkem nagu kinni jÀÀnud jÔgi.
Mitte voolamatus.
Vaid ootus.
Ta ei tundnud ennast halvasti.
Ta lihtsalt ei tundnud ennast tÀielikult elavana.
Kuni ĂŒhel hetkel, justkui seestpoolt, kĂ”las kĂŒsimus:
âKui kaua kavatsed veel oma sisemisel energial seista lasta?â
Ta vÔpatas. Mitte kartusest, vaid Àratundmisest.
See polnud vĂ€lismaailma kĂŒsimus.
See oli tema enda sĂŒgavaim osa,
millel oli piiritu valgus, aga mille uksed olid kinni.
âKui kaua veel?â kĂŒsis teine hÀÀlâŠ
âKui kaua kavatsed veel ignoreerida oma tĂ”eliselt piiritut olemust?â
See polnud etteheide.
See oli kutse.
Nagu sÔber, kes sosistab meelde, et aeg ei ole lÔpmatu,
aga sinu olemus on.
Ja see, mida sa endast maailmale annad â olgu see looming, kohalolu vĂ”i armastus â tuleb seest, mitte vĂ€ljast.
Ta pani tassi lauale.
Ei polnud veel midagi otsustanud.
Aga ta teadis, et midagi temas oli liikuma hakanud.
Midagi oli valmis voolama.
Mitte homme.
Mitte siis, kui kÔik on tÀiuslik.
Vaid nĂŒĂŒd.
Sisemine energia ei kao. Aga ta ootab. Ta ootab sind. Et sa lubaksid tal elada, mitte lihtsalt olla.![]()

