Minevik on nagu kivisse raiutud jooned â seda ei saa kustutada ega muuta.
Aga me saame valida, kuidas me sellele vaatame.
Me vÔime jÀÀda selle vangiks vÔi lasta tal olla Ôpetaja, mis juhatab meid edasi.
Iga tehtud viga, iga eksimus, iga kaotatud hetk on olnud osa meie kasvamisest.
Aga nende kĂŒlge klammerdumine hoiab meid mineviku varjus,
takistades nÀgemast praeguse hetke selgust ja vÔimalusi.
Mida kiiremini laseme lahti,
mida kiiremini vÔtame oma Ôppetunnid vastu ja astume edasi,
seda kergemaks muutub meie hing,
seda vabamaks muutub meie sĂŒda,
ja seda tervemaks muutume nii enda kui ka teiste jaoks.
Minevik on juba elatud.
Elame nĂŒĂŒd nii, et meie tĂ€nane pĂ€ev oleks midagi,
mida tulevikus meenutada rahu ja tĂ€nutundega. đ±

