🌳 Ajatu elutarkuse lugu „Vanaisa Ă”unapuu“

🌳Esivanemate pĂ€randist, pĂ”lvkondade sidemetest ja tarkusest anda edasi seda, mis on vÀÀrtuslik

„Mida kĂŒlvad, seda lĂ”ikad.“ — Eesti vanasĂ”na

 

🌿 Sissejuhatus

Igal perel on oma lugu. MÔnes kodus antakse pÔlvest pÔlve edasi talu ja maad, mÔnes tööoskusi, kombeid ja elutarkust.

Kuid kÔige vÀÀrtuslikum pÀrand ei pruugi olla see, mida saab kÀega katsuda.

Sageli jÀÀvad meile kÔige kauemaks meelde vanemate ja vanavanemate sÔnad, nende teod ning viis, kuidas nad meid kohtlesid.

Mida tasub esivanematelt kaasa vÔtta ja mida vÔiksime ise jÀrgmistele pÔlvedele jÀtta?

🌳 TĂ€hendamissĂ”na „Vanaisa Ă”unapuu“

Ühes vanas Eesti talus elas vanaisa, kes oli kogu elu oma maad harinud.

Ühel kevadpĂ€eval istutas ta Ă”ue serva noore Ă”unapuu. Lapselaps vaatas tema toimetamist ja kĂŒsis:

„Vanaisa, meil on ju Ă”unapuid kĂŒll. Milleks veel ĂŒks?“

„Ega ĂŒks hea Ă”unapuu liiast ole,“ muheles vanaisa.

„Aga millal sellelt Ă”unu saab?“

„Eks mĂ”ne aasta pĂ€rast.“

„Siis oled sa ju veel vanem!“

„Seda kĂŒll,“ naeris vanaisa. „Aga kui mina vĂ€ike olin, sĂ”in Ă”unu puudelt, mille minu vanaisa oli istutanud.“

„Kas sina selle puu Ă”unu ka sĂŒĂŒa saad?“

„Loodetavasti ikka. Aga kui ei saa, siis sööte teie.“

Poiss mÔtles veidi.

„Kas mina pean siis selle puu eest hoolitsema?“

„Kui tahad sĂŒgisel Ă”unu korjata, tuleb kevadel ja suvel ka puu eest hoolt kanda.“

„Aga mina tahaksin hoopis pirnipuu istutada!“

„No mis siis ikka,“ muheles vanaisa. „Eks istutame pirnipuu ka.“

Aastad möödusid. Vanaisa lahkus siitilmast, kuid tema istutatud Ă”unapuu kasvas suureks ja kandis igal sĂŒgisel vilja.

Ühel kevadel istutas nĂŒĂŒdseks tĂ€iskasvanuks saanud lapselaps Ă”unapuu kĂ”rvale pirnipuu.

Tema vĂ€ike tĂŒtar vaatas isa tööd ja kĂŒsis: „Issi, miks sa pirnipuu istutad? Meil on ju Ă”unu kĂŒll.“

Isa naeratas.

„Selle Ă”unapuu istutas kunagi sinu vanavanaisa. Mina olin siis umbes sinuvanune.“

„Kas sina aitasid teda?“

„Aitasin ikka. Ja tead, mida ma talle tookord ĂŒtlesin? Et mina tahan kunagi pirnipuu istutada.“

„Ja nĂŒĂŒd istutadki?“

„NĂŒĂŒd istutangi.“

TĂŒdruk vaatas kord vana Ă”unapuud, kord vĂ€ikest pirnipuud.

„Kas mina vĂ”in ka kunagi oma puu istutada?“

„Muidugi vĂ”id.“

„Siis mina istutan kirsipuu!“

Isa naeris ja ulatas tĂŒtrele vĂ€ikese kastekannu.

„Hea mĂ”te! Aga aitame kĂ”igepealt sellel pirnipuul kasvama hakata.“

Nii kasvasid vanas aias kĂ”rvuti vanaisa Ă”unapuu ja lapselapse pirnipuu. Üks meenutas möödunud aegu, teine tĂ€histas uut algust.

Ja ĂŒhel pĂ€eval vĂ”is nende kĂ”rvale kasvada ka kirsipuu.

đŸȘž Elutarkuse vahetus

Õpilane: „Kas vanaisa tahtis, et lapselaps tema tööd jĂ€tkaks?“

Arengumentor: „Ta soovis, et lapselaps mĂ”istaks, miks tasub hoolitseda ka selle eest, millest saavad rÔÔmu jĂ€rgmised pĂ”lved.“

Õpilane: „Aga miks lubas ta lapselapsel teistsuguse puu istutada?“

Arengumentor: „Sest esivanemate austamine ei tĂ€henda, et peame kĂ”ike nende moodi tegema.“

Õpilane: „Mis on siis kĂ”ige tĂ€htsam?“

Arengumentor: „Hoida alles see, mis on hea, ja anda jĂ€rgmistele pĂ”lvedele vĂ”imalus teha oma valikuid.“

💎 Tarkusehetk

„Hea pĂ€rand ei seo inimest mineviku kĂŒlge, vaid annab talle tuge oma tee leidmiseks.“ — Ajatu elutarkus

Vanaisa ei jĂ€tnud lapselapsele ĂŒksnes Ă”unapuud. Ta andis edasi mĂ”tte, et kĂ”igi tegude vilja ei pea inimene ise nĂ€gema.

MÔni hea tegu kannab vilja alles aastate pÀrast.

đŸŒŸ Eesti vanasĂ”nad loo peeglis

1. „KĂ€bi ei kuku kĂ€nnust kaugele.“

đŸȘž Tarkuspeegel: Lapsed vĂ”tavad kodust kaasa vanemate harjumusi ja vÀÀrtusi. Ometi ei pea nende elutee olema vanemate omaga ĂŒhesugune.

2. „Mida kĂŒlvad, seda lĂ”ikad.“

đŸȘž Tarkuspeegel: Meie tĂ€nased teod vĂ”ivad mĂ”jutada jĂ€rgmiste pĂ”lvkondade elu. SeepĂ€rast tasub kĂŒlvata headust, ausust ja hoolivust.

3. „Töö Ă”petab tegijat.“

đŸȘž Tarkuspeegel: Elutarkus kasvab tegutsedes. Laps vajab vĂ”imalust ise proovida, eksida ja Ă”ppida.

4. „Ühenduses on jĂ”ud.“

đŸȘž Tarkuspeegel: Perekonna tugevus peitub ĂŒksteise toetamises, mitte selles, et kĂ”ik peavad alati ĂŒhel arvamusel olema.

🌿 LĂ”ppmĂ”tisklus – mida jĂ€tame endast maha?

Vanad talukohad, Ôunapuud ja pÔlvest pÔlve edasi antud esemed jutustavad lugusid inimestest, kes elasid enne meid.

Kuid esivanemate pÀrand ei koosne ainult sellest, mis neist maha jÀi.

See elab edasi ka meie sÔnades, harjumustes ja tegudes.

Me ei pea kordama kÔiki oma vanemate valikuid ega kandma edasi kÔiki vanu kombeid. Igal pÔlvkonnal on Ôigus Ôppida, muutuda ja oma elu kujundada.

Vanaisa Ôunapuu ja lapselapse pirnipuu kasvasid kÔrvuti. MÔlemal olid oma juured, oma Ôied ja oma viljad.

Nii on ka pÔlvkondadega.

Perekonna suurim rikkus ei seisne selles, et kĂ”ik elavad ĂŒhtemoodi, vaid selles, et iga pĂ”lvkond saab eelmiselt midagi vÀÀrtuslikku ja lisab sellele oma elutarkuse.

đŸȘž KĂŒsimused iseendale

  1. Milline vanemate vÔi vanavanemate Ôpetus on mind elus kÔige rohkem aidanud?
  2. Milliseid hÀid kombeid ja vÀÀrtusi soovin alles hoida?
  3. Mida tahaksin, et minu lapsed ja lapselapsed minult kaasa vÔtaksid?

đŸŒ± Tarkuse seeme

„Istuta oma elu jooksul midagi head, isegi kui sa ise selle vilju ei nĂ€e. VĂ”ib-olla saab sellest kunagi kellegi teise rÔÔm ja tugi.“

❀ TĂ€nane kokkulepe iseendaga

Ma pean kalliks seda head, mille olen oma vanematelt ja vanavanematelt kaasa saanud.

PĂŒĂŒan oma tegudega jĂ€tta lastele ja lastelastele pĂ€randi, mida nad saavad sĂŒdames kanda.

Mina ulatan mÔtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tÀnane kokkulepe.

 

Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.
Ostukorv