MÕTE

Etümoloogia

Sõna mõte on seotud tegusõnaga mõtlema – kaaluma, läbi võtma, seoseid looma.

Algne tähendus ei olnud lihtsalt idee,
vaid millegi kokku panemine: kogetu korrastamine arusaadavaks.

Mõte on katse toimunut seletada.

Midagi juhtub → tekib emotsioon → saad sellest teadlikuks → ja peaaegu kohe ilmub seletus.

„Ta tegi seda meelega.“
„Mind ei hinnata.“
„See läheb halvasti.“

Tavaliselt tundub, et mõte tekkis esimesena.
Tegelikult ta saabub viimasena.

Mõte püüab anda loole kuju,
et inimene teaks, kuidas edasi käituda.

Seepärast kaks inimest samas olukorras ei ela samas reaalsuses —
nad mõtestavad erinevalt.

Mõte on tõlgendus.

Ta seob:

üheks looks, mille järgi saab tegutseda.

Mõte ei pea olema tõene,
ta peab olema piisav, et otsustada.

Kui tunne näitab „midagi toimub“,
siis mõte ütleb „mis see on“.

Mõte ei ole fakt.
Mõte ei ole tegelikkus.

Ta on versioon, mis tundub usutav.

Kui inimene unustab selle,
hakkab ta oma tõlgendust pidama ainsaks võimalikuks maailmaks.

Lühidalt:
mõte on seletus, millega inimene teeb kogemuse enda jaoks arusaadavaks.