EKSIMA
1. Etümoloogia
Sõna eksima kannab eesti keeles kahte väga lähedast põhivarjundit:
teelt kõrvale sattuma,
otsuses, hinnangus või mõistmises mööda minema.
Keeletunnetuslikult on selles sõnas liikumine õigelt rajalt kõrvale.
See ei tähenda ainult vale vastuse andmist, vaid laiemalt olukorda, kus inimene, mõte või tegu ei püsi enam sellel teljel, mis tegelikult kannaks.
Oluline nüanss:
Eksimine ei tähenda alati halba tahet.
Sageli tähendab see hoopis, et lugemine ei langenud kokku tegeliku olukorraga või et inimene ei märganud õigel hetkel piisavalt selgelt, mis tegelikult toimub.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
2. Semantika
Tänapäevases kasutuses tähendab eksima tavaliselt:
vea tegemist,
valesti otsustamist,
tõlgenduses mööda minemist,
teelt või õigest suunast kõrvale sattumist.
Eksimine võib olla seotud:
teadmise puudulikkusega,
kiirustamisega,
väära eeldamisega,
emotsiooni liiga kiireks otsuseks muutmisega,
või lihtsalt sellega, et olukord oli keerulisem, kui esialgu paistis.
Oluline semantiline eristus:
Eksima ≠ tahtlikult valetama
Valetamine võib olla teadlik moonutamine, eksimine ei pruugi seda olla.
Eksima ≠ läbi kukkuma
Eksimus võib olla väike kõrvalekalle, mitte kogu inimese või tee kokkuvarisemine.
Eksima ≠ olla väärtusetu
Eksimus puudutab tegu, lugemist või otsust, mitte tingimata inimese väärtust.
Seega on eksimine laiemalt lahknemine tegelikust kandvast rajast — kas mõttes, hinnangus, suunas või teos.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
3. Semiootika
Sümbolina tähistab eksimine:
rajalt hargnemist,
valele teele pööramist,
udus liikumist,
kompassi hägustumist,
märgi valesti lugemist.
Eksimist võib märgiliselt kujutada näiteks:
rändurina, kes pöörab metsateel valele rajale,
noolega, mis ei taba märki,
kompassina, mis väriseb ega anna kindlat suunda,
kaardina, mida loetakse valesti.
Need märgid viitavad sellele, et eksimine ei ole ainult “vale”, vaid suuna ja lugemise häire.
Midagi on nähtud, aga mitte piisavalt täpselt; midagi on tõlgendatud, aga mitte kandvalt.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
4. Analüütiline struktuur
A-tase (vorm / kandja)
A tasandil avaldub eksimine nähtavas elus ja tegudes.
Näiteks:
inimene teeb vale otsuse,
loeb olukorda valesti,
valib ebasobiva sammu,
usub kedagi või midagi liiga kiiresti,
või satub sõna otseses mõttes valele teele.
Siin muutub eksimus materiaalseks: valikus, sõnas, tegevuses, tagajärjes.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
B-tase (tähendusvõrgustik)
B tasandil toimub eksimise lugemine ja tõlgendus.
Siin tekivad küsimused:
miks ma seda olukorda valesti lugesin,
milline eeldus mind juhtis,
kas ma reageerisin liiga kiiresti,
kas ma ajasin tunde ja tegelikkuse segi,
kas ma uskusin oma esimest tõlgendust rohkem kui nähtavat tagasisidet.
B tasandil saab eksimusest õppimine üldse võimalikuks.
Ilma lugemiseta jääb eksimus lihtsalt valuks või süüks; lugemise kaudu võib temast saada selgus.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
C-tase (invariantne tööloogika)
C tasandil ei ole eksimist kui moraalset sildi.
Seal on ainult:
eristused,
võimalikud trajektoorid,
lahknemised,
ja see, et süsteemid võivad liikuda kandvamale või vähem kandvale rajale.
Selles mõttes võib eksimist vaadata kui olukorda, kus kandja trajektoor läheb ajutiselt lahku sellest, mis oleks olnud sidusam või täpsem.
C võimaldab erinevaid radu; A-s need avalduvad; B loeb, kas liikumine kandis või läks mööda. See on kooskõlas sinu etaloniga, kus C võimaldab, A kannab, B loeb ja suunab.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
5. Eksimise mehhanism
Eksimine sünnib tavaliselt siis, kui:
inimene kohtab olukorda, mis vajab lugemist või otsust,
tema lugemine toetub puudulikule infole, vanale harjumusele, hirmule, kiirusele või soovmõtlemisele,
ta teeb järelduse enne, kui olukord on piisavalt selge,
samm astutakse ära,
tagasiside näitab hiljem, et valitud suund ei kandnud.
Seega ei ole eksimine ainult tulemus, vaid protsess.
Sageli kasvab ta:
pausipuudusest,
liiga kiirest tõlgendusest,
liigkindlusest,
emotsiooni ja tõe segiajamisest,
või sellest, et inimene ei kontrolli enam, kas tema lugemine toetub nähtavale või oletusele.
Tööfaili loogikas on see väga selge: kui inimene hüppab seletuse või järelduse juurde enne, kui on päriselt nähtavat lugenud, siis tekib kergesti eksitus. Tagasiside aitab seda hiljem nähtavaks teha, paus aitab seda varem ennetada.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
6. Eluline näide (jutustav vorm)
Üks mees sõitis sügisesel õhtul autoga maakoju. Oli juba hämar ja teeäärtes tõusis madal udu. Ta oli seda marsruuti kümneid kordi sõitnud ning uskus, et teab iga kurvi peast. Kui ta jõudis tuttava ristmikuni, tundus talle korraks, et parempoolne tee viib otse edasi nagu alati. Ta ei vaadanud enam viitasid eriti tähelepanelikult, vaid pööras peaaegu harjumuse jõul.
Mõne kilomeetri pärast muutus tee kitsamaks, mets tihenes ja ümbrus ei tundunud enam päris tuttav. Mees tundis esmalt kerget ärritust. Ta ütles endale, et küllap tuleb kohe tuttav sild või vana taluhoone. Aga neid ei tulnud. Alles siis, kui tee lõppes väikese kruusaplatsiga ja auto tuled valgustasid võõrast metsaveert, pidi ta endale tunnistama, et ta oli eksinud.
Ta jäi mõneks hetkeks vaikseks. Kõigepealt tuli trots: kuidas ma sain nii lihtsas kohas mööda panna? Siis tuli teine taipamine: ta ei eksinud mitte sellepärast, et tee oleks olnud täiesti arusaamatu, vaid sellepärast, et ta usaldas oma harjumust rohkem kui tegelikku olukorda. Ta pööras auto ringi, sõitis tagasi ristmikuni ja seekord vaatas rahulikult viita. Õige tee oli kogu aeg seal olnud.
Sellistes hetkedes on hästi näha, et eksimine ei ole alati suur draama. Sageli on ta väike lahknemine, mis sünnib siis, kui inimene lõpetab päriselt vaatamise ja hakkab toetuma vanale kindlusele. Alles paus ja uus lugemine toovad ta tagasi rajale.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
7. Sügavam lugemisvõimalus
Psühholoogilises mõttes:
Eksimine võib olla inimese jaoks valus, sest ta puudutab enesepilti. Paljudele ei tee haiget mitte ainult viga ise, vaid ka see, et nad peavad tunnistama: minu lugemine ei olnud seekord õige.
Kasvatuslikus mõttes:
Kui eksimust käsitletakse ainult karistusena, hakkab inimene seda varjama. Kui eksimust õpitakse lugema, võib sellest saada arengukoht.
Suhtetasandil:
Paljud tülid ei sünni pahatahtlikkusest, vaid sellest, et inimesed loevad teineteist valesti. Nad reageerivad oma tõlgendusele, mitte tegelikule olukorrale.
Filosoofilises vaates:
Eksimine näitab, et inimene ei oma vahetut absoluutset juurdepääsu tõele. Ta liigub elus läbi lugemise, tõlgenduse ja tagasiside.
FF-vaates:
Eksimus on koht, kus B lugemine ei langenud piisavalt kokku A-s avalduvaga. C võimaldab erinevaid trajektoore, A kannab nende tagajärgi, B saab tagasiside kaudu korrigeerida oma suunda. Selles mõttes ei ole eksimine ainult häire, vaid ka võimalus lugemist täpsustada.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
8. Funktsionaalne kokkuvõte
Eksima ei tähenda:
tingimata halba tahet,
tingimata läbikukkumist,
tingimata inimese väärtusetust,
ega alati teadlikku vale valimist.
Eksima tähendab:
minna lugemises või suunas mööda,
lahkneda kandvast rajast,
teha järeldus, mis ei lange piisavalt kokku tegeliku olukorraga,
sattuda valesse trajektoori,
ning vajadust oma lugemist tagasiside abil korrigeerida.
Kõige lihtsamalt öeldes:
eksima on see, kui inimene läheb edasi enne, kui ta on päriselt näinud, kuhu ta läheb.