Enne kui otsustad käituda, rääkida või hinnata, peatu hetkeks ja küsi endalt: “Kuidas sa end tunneksid, kui peaksid ise seda taluma või läbi elama?”
Kui kaalud kedagi alandada või häbistada, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sind jäetaks ilma eneseväärikusest – kui su süda murtaks ja su hääl vaigistataks. Kui mõtled kellegi pingutust pisendada, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui annaksid endast parima ja sind tehtaks ikkagi maha – kui su jõupingutused muutuksid nähtamatuks ja sinu teod ebaoluliseks. Kui katkestad kellegi jutu, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinu sõnad kaoksid vaikusesse – kui sinu hääl kaotaks oma kaalu ja väärtuse. Kui eirad kellegi tundeid, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinu rõõmu ja valu peetaks tühiseks – kui su süda jääks nähtamatuks. Kui murrad kellegi usalduse, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui keegi, keda sa usaldad, reedaks su – kui su südamesse löödaks ootamatu noahoop. Kui kaalud valetada, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sind petetaks ja alt veetaks – kui tõde, mida sa usud, osutuks lihtsalt varjuks ja pettuseks. Kui naerad kellegi eksimuse üle, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinu vead muudetaks naeruks – kui su eksimused muutuksid teiste meelelahutuseks. Kui hirmutad või ähvardad, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui vajaksid hoopis tuge – kui su hirmud ja haavatavus muudetaks relvaks sinu vastu. Kui väldid kellegi sõnumit, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sind ignoreeritakse – kui su sõnad ja mõtted kaoksid tühjusesse, justkui sa polekski olemas. Kui räägid kellegi taga, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinust samamoodi räägitakse – kui su nime sosistataks selja taga ja sinu teod moonutataks teiste lõbuks. Kui võrdled kedagi teistega, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sind ebaõiglaselt hinnatakse – kui su ainulaadsus jääks märkamata ja sind mõõdetaks kellegi teise mõõdupuuga. Kui naerad kellegi unistuste üle, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinu südame sügavaimad soovid oleksid kõigest pilkeobjektiks. Kui keeldud aitamast, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui oleksid ise abivajaja – kui keegi pööraks sulle selja just siis, kui vajad tuge. Kui pöörad kellelegi selja, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinust loobutakse – kui sind jäetaks külma ja üksindusse, justkui polekski sa kunagi tähtis olnud. Kui süüdistad kedagi karmilt, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sa ise vea teeksid – kui sind hukkamõistetaks ilma, et keegi su motiive mõistaks. Kui muutud kannatamatuks, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sind ebaõiglaselt kiirustatakse – kui sinu rütmi ja tempot ei austata. Kui muutud külmaks ja hoolimatuks, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui kõik sinust eemale tõukaksid – kui su kohalolek kaotaks igasuguse tähenduse. Kui eirad kellegi valu, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinu valu nähtamatuks jääks – kui su pisarad oleksid nähtamatud ja su valu ei leiaks kaastunnet. Kui hindad kedagi välimuse põhjal, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sind samamoodi hinnatakse – kui su väline kest määraks kogu su olemuse väärtuse. Kui loobud andestamast, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui vajaksid ise halastust – kui su vead ja kahetsused oleksid igaveseks hukka mõistetud. Kui kadestad, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinu edusamme põlastatakse – kui sinu töö ja pühendumus oleksid kõigest kadeduse sihtmärk. Kui eeldad teistes halvimat, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sulle ei antaks enam võimalust – kui su head kavatsused ja tõeline olemus jääksid varju. Kui teed nalja kellegi perekonna üle, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sinu päritolu mõnitatakse – kui su juured ja lähimad oleksid pilke allikas. Kui jätad kellegi emotsionaalselt haavatavasse seisundisse, mõtle, kuidas sa end tunneksid, kui sind üksi jäetaks – kui su haavad jääksid nähtamatuks ja su süda katkeks vaikuses.
Maailm muutub õrnemaks ja kaunimaks, kui võtame hetke, et astuda teise inimese teekonnale, tunnetada tema unistusi ja hirme, ja näha maailma läbi tema hinge akende.
Ela nii, et su süda oleks peegel, mis peegeldab tagasi seda armastust ja kaastunnet, mida sa ise loodad kogeda.
