Kes on Iseenese Hääletu Tütar?
Ta on see, kes kunagi alati naeratas, kui oli kurb, toetas teisi, kui ise vajas tuge, vaikis, kui oleks pidanud rääkima.
Ta ei tahtnud olla tülikas. Ta ei tahtnud, et keegi tunneks end ebamugavalt.
Aga aastatega taipas ta: „Ma olin teistele piisav, aga iseendale olematu.”
Ja siis ta hakkas kasvama tagasi iseendaks. Mitte lärmi kaudu, vaid vaikse väärikusega.
Intervjueerija (I): Räägi palun, miks inimesed end vähendavad?
Hääletu Tütar (T): Et sobituda. Et mitte tunda end liigse, valju, keerulisena.
Meile õpetatakse sageli, et tagasihoidlikkus on voorus – ja see ongi, aga kui see muutub enesetühistamiseks, siis see pole enam vaikus, vaid kadumine.
Me vähendame end, sest kardame, et kui oleme päriselt kohal, siis keegi võib meid… mitte valida.
Ja nii me valime enne juba iseenda vastu.
I: Millised märgid näitavad, et inimene on hakanud end vähendama?
T: Kui sa:
ei julge enam oma vajadusi välja öelda.
räägid enda kohta alati poolnaljaga, et keegi ei arvaks, et sa oled liiga palju.
hoiad oma rõõmu tagasi, sest kardad, et teised tunnevad end kehvasti.
ütled “pole hullu”, kui tegelikult on hullu.
See on vaikne erosioon. Mitte ühel päeval, vaid aastatega.
I: Mis sinuga juhtus, et sa sellest välja hakkasid tulema?
T: Ma kuulsin omaenda vaikimist liiga valjult.
Ühel hetkel taipasin: “Kui ma jään niimoodi kadunuks veel kauemaks, siis ei jäägi midagi alles.”
Ja see hirm, et keegi ei mõista, asendus hirmuga, et mina ise ei jää.
Ma hakkasin rääkima. Alguses värisedes. Vahel nutuga.
Aga iga aus sõna tõi mind lähemale iseendale.
I: Kuidas õppida end mitte vähendama, aga ka mitte liialdama?
T: Ole aus.
Küsi endalt igas olukorras: “Kas ma teen end praegu väiksemaks, et keegi teine end paremini tunneks?”
Kui vastus on “jah”, siis on aeg astuda tagasi – mitte kellegi vastu, vaid enda kõrvale.
Enda täismõõdus olemine pole valju. See on kohalolu, mis ei vaja õigustust.
I: Viimane sõna neile, kes tunnevad, et nad on ennast kaotanud teiste nimel?
T: “Sa ei ole liiga palju. Sa oled tervik.
Ja maailm ei vaja veel üht vaikivat hinge.
Maailm vajab sind – kohal, ehedalt, nähtavalt.”
Lõpusõna: Iseenese Hääletu Tütar jäi vaikselt istuma. Mitte tagasihoidlikult, vaid täies kohalolus.
Enam ta ei andnud end ära. Ta jagas end väärikalt.
