Elus on hetki, mil otsimine muutub vaikuseks. Need on hetked, mil me ei küsi enam, vaid kuulame. Just siis sünnivad kõige sügavamad taipamised – lihtsad, aga elumuutvad. See lugu on rännak sisemisse keskmesse, sinna, kus pole vaja midagi tõestada. Seal sünnib mõistmine: Mina olen.
Varahommikul, kui maa oli veel kastene ja mets vaikne, istus noor rändur kõrgel künkal. Ta oli väsinud – mitte ainult teekonnast, vaid otsimisest. Ta otsis midagi, mida ei saanud käega katsuda ega kaardile märkida: rahu iseenda sees.
Tema kõrvale astus vanem rändur – vaikne, kuid kohal. Nad ei rääkinud kaua. Lõpuks küsis noor: „Ütle mulle – kust kõik alguse saab?“
Vana mees vastas rahulikult:
„Kõik algab sellest, et sa oled. Ja sellest piisab.“
„Aga ma ei tunne, et ma piisaks…“
„Tunded on nagu pilved,“ vastas mees. „Aga sina oled taevas nende taga. Kui sa lõpetad võitlemise selle vastu, mis on, hakkad märkama seda, mis jääb alles – puhas kohalolu.“
Nooruk vaikis. Ja vaikusesse tuli taipamine.
Ta ei pidanud midagi tõestama. Mitte kellelegi. Sest ta juba oli.
Ja sellest hetkest alates kõndis ta edasi, mitte otsides, vaid meelde tuletades.
Mina olen.
Ja see oli piisav.
See lugu ei anna vastuseid, vaid kutsub peatuma. „Mina olen“ ei ole lihtsalt mõte – see on sügav äratundmine, et olemine ise on kingitus. Kui loobume võitlusest, avaneb meile uks tõelise kohalolu juurde. Ja see uks on alati olnud meis endis.
Kui maailm tundub keeruline ja mõtted keerlevad kui tuul, meenuta endale: Mina olen. Pole vaja rohkemat. Oled kohal, elus ja hoitud. Selles vaikuses, selles lihtsuses, selles tõdemuses algab elu tõeline ilu.
Ole kohal. Ole sina ise. Ole. 
