Funktsionaalfilosoofiline vastus
Kui inimene küsib: „Miks töö juures minusse inimesed tihti halvasti suhtuvad?“, siis funktsionaalfilosoofia ei alusta süüdlaste otsimisest, vaid funktsiooni (meeskonnas olemise ülessane) vaatlusest.
Funktsionaalfilosoofia järgi ei suhtle inimesed omavahel ainult isiksuste tasandil – nad reageerivad funktsioonidele, mida teine inimene keskkonnas hoiab või käivitab.
Sageli ei ole küsimus selles, milline sa oled, vaid mida sa ruumis esile tood.
Sa näiteks kannad funktsiooni, mis paljastab tasakaalutuse
Kui sinu kohalolu, küsimused, tööstiil või ausus toovad nähtavale:
ebaõigluse
mugavuse
vastutuse puudumise
sisemise ebakindluse
siis süsteem tunneb end ohustatuna, isegi kui sa ise ei ründa kedagi.
Inimesed ei reageeri sinule, vaid sellele, mida nad sinu kaudu endas näevad.
Funktsioon ei vaja õigustust
Funktsioon ei pea meeldima.
Süda ei küsi, kas aju tahab verd.
Immuunsüsteem ei küsi, kas viirus solvub.
Kui sinu loomulik olek:
küsib „miks“
ei mängi kaasa näilises rahus
ei allu vaikivale ebaõiglusele
siis sa häirid näilist tasakaalu, mis tegelikult juba on katki.
Halvustamine on tagasiside, mitte hinnang
Funktsionaalses vaates on halb suhtumine õpetav signaal, mitte isiklik rünnak.
See ütleb:
„Siin on süsteemis midagi, mis ei talu peeglit.“
Mida tugevam on vastureaktsioon, seda suurem on sisemine pinge süsteemis – mitte sinus.
Küsimus ei ole „mis mul viga on“, vaid „mis funktsiooni ma täidan“
Kui sa küsid ainult: „Mis mul viga on?“, jääd isiksuse tasandile.
Kui küsid: „Mida minu kohalolu siin esile toob?“, liigud mõistmise tasandile.
Sageli selgub siis:
sa ei ole probleem
sa oled indikaator
Funktsioon ei kao – ta leiab koha
Kui keskkond ei ole valmis sinu funktsiooniks, tekib konflikt.
Kui keskkond on küps, tekib koostöö.
Funktsioon ei küsi luba –
ta otsib õiget resonantsi.
Kokkuvõte
Kui sinusse suhtutakse halvasti, ei tähenda see automaatselt, et sa teed midagi valesti.
Väga sageli tähendab see, et sa tood nähtavale midagi, mida teised ei ole valmis nägema.
Funktsionaalfilosoofia ei küsi:
„Kuidas ma saaksin sobituda?“
vaid:
„Kus on minu funktsioon päriselt vajalik?“
Ja see küsimus viib alati rahulikuma, ausama ja lõpuks ka turvalisema tasakaalu poole.
Lahendus funktsionaalsest vaatenurgast
Kui töö juures tekib korduv pinge, siis järgmine samm ei ole enda mahasurumine ega teiste süüdistamine, vaid funktsiooni häälestamine keskkonnale.
Funktsionaalfilosoofia järgi ei ole küsimus kas sa oled vale, vaid kuidas sinu funktsioon parasjagu väljendub.
Küsi ausalt, mitte süüdistavalt
Kas ma olen liiga otsekohene?
Otsekohesus ise ei ole probleem.
Probleem tekib siis, kui keskkond ei ole valmis tõde kuulma ilma kaitsemehhanisme käivitamata.
Lahendus:
Ära loobu selgusest, aga ära ole kärsitu
Anna tõele aega ja vormile sobituda, mis ei murra, vaid avab
Kas ma olen liiga tagasihoidlik?
Tagasihoidlik inimene võib kanda tugevat funktsiooni, kuid jääda nähtamatuks.
Süsteem ei oska reageerida sellele, mida ta ei märka.
Lahendus:
Ära muutu lärmakaks
Muuda oma kohalolu märgatavamaks – ütle rahulikult, mida sa teed ja miks
Kas ma ei püüa piisavalt sulanduda kollektiivi?
Sulandumine ei tähenda enese kaotamist.
Kollektiiv vajab sageli just neid, kes ei sulandu automaatselt, vaid hoiavad süsteemi elus.
Lahendus:
Loo kontakt, mitte maske
Väikesed inimlikud sillad (huvi, kuulamine, kohalolu) vähendavad vastupanu
Erista sisu (mõttemaailm) ja vorm (liikumine)
Funktsioon võib olla õige, kuid vorm vale aja või koha jaoks.
Sisu = mida sa tood süsteemi
Vorm = kuidas see kohale jõuab
Lahendus:
Sisu ära muuda, kui see on aus
Vorm on paindlik ja õpitav
Õpi lugema keskkonna valmisolekut
Iga kollektiiv on erinevas arenguetapis.
Sama inimene võib ühes kohas olla väärtus, teises ohutunne.
Lahendus:
Küsi endalt:
Kas see keskkond otsib lahendusi või rahu näivust?
Kas siin on ruumi küsimustele või ainult rollidele?
Kui vastus on „ainult rollidele“, ei ole probleem sinus – vaid keskkonna arengupiiris.
Ära püüa meeldida, püüa olla arusaadav
Meeldimine on ego tasand.
Arusaadavus on funktsionaalne tasand.
Lahendus:
Selgita oma motiive, mitte ära õigusta ennast
Selgus rahustab süsteemi
Kõige olulisem: ära murra oma funktsiooni
Kohanemine ei tohi muutuda enesest loobumiseks.
Kui lahendus eeldab:
vaikimist, kui peaks rääkima
mängimist, kui peaks olema aus
enese vähendamist, et teised ei tunneks ebamugavust
siis see ei ole lahendus, vaid funktsiooni allasurumine.
Kokkuvõte – praktiline sisemine kompass
Kui suhted tööl on pingelised, küsi endalt rahulikult:
Kas mu sisu on aus?
Kas mu vorm on kohandatav?
Kas see keskkond on valmis minu funktsiooniks?
Kui esimene vastus on „jah“ ja viimane „ei“, siis ei ole vaja ennast parandada – on vaja õiget kohta, õiget aega või õigemat väljendusviisi.
Funktsioon ei kao kunagi.
Ta kas leiab koha või ootab küpsemist.
Lisa: kas põgenemine on lahendus?
Kõige lihtsam on põgeneda probleemi eest – vahetada töökohta, vaikida, tõmmata end tagasi või „mitte välja paista“.
See leevendab pinget kiiresti, kuid ei lahenda funktsiooni.
Funktsionaalfilosoofia järgi ei kao probleem koos keskkonnaga, kui funktsioon ise jääb mõistmata.
Sama muster võib ilmneda uues kohas, uute inimeste seas, teises vormis.
See ei tähenda, et lahkumine oleks vale.
Vale on lahkumine ilma mõistmiseta.
Tark lahkumine küsib enne:
Mida see olukord mulle õpetas?
Milline minu omadus siin vastupanu tekitas?
Kas ma põgenen valu eest või liigun küpsema keskkonna poole?
Kui vastus on liikumine, mitte põgenemine, siis muutub lahkumine arenguks, mitte korduseks.
Lühidalt:
Põgenemine on lihtne.
Mõistmine on vabastav.
Ja mõnikord algab tõeline vabadus alles siis, kui tead, mille eest sa enam ei põgene.