💛 Ammustel aegadel elas kuningas, kes armastas oma võimu.
Tema kroon säras. Tema sõna oli seadus. Ja tema ees kummardati sügavalt.
Kuid mida enam ta nõudis austust, seda kaugemaks muutusid inimeste silmad.
Ühel päeval saabus paleesse vana rändur.
Ta kandis lihtsat rüüd ja hoidis käes väikest peeglit.
„Su kõrgeausus,“ ütles ta, „mul on kingitus sellele, kes julgeb näha.“
Kuningas naeris ja võttis peegli.
Kui ta sellesse vaatas, ei näinud ta oma hiilgust.
Ta nägi meest, kelle silmad olid väsinud ja kelle kroon näis raskem kui kuld.
„Mis nõidus see on?“ hüüdis kuningas.
„See ei ole nõidus,“ vastas rändur.
„See on südametunnistuse peegel.
See ei näita seda, kuidas teised sind näevad.
See näitab seda, kuidas sina ise oma hinge ees seisad.“
Kuningas vaikis.
Ta vaatas saali, kus inimesed seisid vaikides.
Ta nägi hirmu seal, kus ta oli oodanud austust.
Ta vaatas uuesti peeglisse. Seekord ei otsinud ta süüdlast. Ta otsis tõde.
Sellest päevast alates ei muutnud ta oma krooni.
Ta muutis oma sĂĽdant.
Ta hakkas kuulama enne, kui käskis.
Ta hakkas tänama enne, kui nõudis.
Ta hakkas austama enne, kui ootas austust.
Ja kui ta mõne aja pärast taas peeglisse vaatas, ei olnud seal enam väsinud meest.
Seal oli inimene, kes ei kartnud iseenda pilku.
Sest tõeline väärikus ei ela võimus.
Ta elab sĂĽdames, mis ei pea end varjama.
Ja see peegel ei valetanud kunagi. đź’›