Metafoor, millega illustreerida väliseid mõjutusi, mis varjavad meie tõelist mina.
Oleme hoiuruumis kus on reas kasutamata raamatud ja asju täis karbid. Erinevalt ülejäänud aašramist, mis on alati puhas ja korralikult pühitud, on see koht tolmune ja äblikuvõrkudega kaetud. Vanemmunk juhatab mind peegli ette ja küsib “Mida sa näed?”
Ma ei näe läbi paksu tolmukihi isegi oma peegelpilti. Ütlen seda ja munk noogutab. Seejärel pühib ta rüüvarrukaga üle klaasi. Tolmupilv paiskub mulle näkku, pannes silmad kipitama ja tungides kurku.
Ta ütleb: “Sinu identiteet on tolmuga kaetud peegel. Kui sa esimest korda peeglisse vaatad, on tõde sellest, kes sa oled ja mida väärtustad, varjatud. Peegli puhastamine ei pruugi olla meeldiv, aga üksnes siis, kui tolm on läinud, saad näha oma tõelist peegelpilti.”
