Paljud mured sĂĽnnivad mitte sellest, mis on, vaid sellest, mida me arvame olevat.
Kord elas külas mees, kes oli tuntud oma kiirete järelduste poolest. Kui keegi talle otsa ei vaadanud, arvas ta, et teda põlatakse. Kui sõber ei vastanud kirjale, uskus ta, et sõprus on läbi. Kui naaber sosistas, oli ta kindel, et räägitakse temast.
Ühel päeval nägi ta oma head sõpra teisel pool turuplatsi. Sõber vaatas tema poole, kuid pööras siis pilgu ära ja kõndis edasi.
Mees tundis, kuidas süda täitus kurbuse ja pahameelega.
„Nüüd on kõik selge,“ mõtles ta. „Olen talle midagi halba teinud ja ta ei taha mind enam tunda.“
Kogu öö keerlesid tema peas mõtted. Ta meenutas vanu vestlusi ja otsis põhjust, miks sõber oli temast ära pöördunud.
Järgmisel hommikul kohtas ta küla vanemat.
„Miks sa nii murelik oled?“ küsis vanem.
Mees jutustas kõik ära.
Vanem naeratas õrnalt.
„Kas sa küsisid oma sõbralt, miks ta sinuga ei rääkinud?“
„Ei.“
„Kas ta ütles sulle, et on sinu peale pahane?“
„Ei.“
„Siis oled sa ehitanud terve maja üheainsa varju peale.“
Vanem võttis maast väikese kivikese ja viskas selle järve.
„Vaata vett. Kui sa näed lainet, kas tead kohe, kust tuul tuli?“
„Ei.“
„Miks sa siis arvad, et tead inimeste mõtteid?“
Mees jäi vaikseks.
Samal õhtul läks ta sõbra juurde.
Sõber avas ukse rõõmsalt.
„Mul on nii hea meel sind näha! Eile turul ma sind peaaegu ei märganud. Silm oli valus ja nägin halvasti.“
Mees tundis, kuidas kogu tema öine mure korraga kadus.
Ta mõistis, et oli kannatanud mitte tõe, vaid oma oletuste pärast.
Sellest päevast alates õpetas ta oma lastele: „Kui sa ei tea, küsi. Kui sa ei ole kindel, ära mõtle lugu ise juurde. Oletused kasvatavad hirme, tõde toob rahu.“
Ja külarahvas hakkas ütlema: „Kõige raskemad koormad on sageli need, mille me ise oma mõtetest ehitame.“
Lõppmõte: Ära tee oletusi. Inimeste südames võib peituda hoopis teine lugu, kui see, mille meie mõistus on juba valmis kirjutanud.
🌿🌿 🌿