Oli kord üks vanamees, kes käis ookeani ääres kirjutamas. Tal oli harjumus enne töö alustamist igal hommikul rannas käia. Ühel varahommikul kõndis ta pärast suure tormi möödumist mööda kallast ja leidis hiiglasliku risustatud mereranna nii kaugele kui silm ulatus.
Mees märkas lähenemas väikest poissi. Kõndides tegi poiss tihti pause ja lähemale jõudes nägi mees, et aeg-ajalt kummardus mingi eseme järele ja viskas selle merre. Poiss jõudis lähemale ja mees hüüdis: „Tere hommikust! Kas tohib küsida, mis see on, mida teete? “
Noor poiss tegi pausi, vaatas üles ja vastas: „Meritähti viskan ookeani. Mõõn on nad randa uhanud ja nad ei saa ise merre naasta,” vastas noormees. “Kui päike tõuseb, surevad nad, kui ma neid vette tagasi ei viska.”
Vana mees vastas: „Kuid selles rannas on ju kümneid tuhandeid meritähti. Kardan, et te ei saa tegelikult suurt midagi muuta.”
Poiss kummardus, võttis jällegi ühe meritähe ja viskas tagasi ookeani.
Siis pöördus ta, naeratas ja ütles: “Minu tegevus muudab väga palju selle ühe meritähe jaoks!”
Meil kõigil on võimalus aidata kaasa positiivsete muutuste loomisele, kuid kui olete minusugune, avastate end mõnikord mõtlemast: “Ma olen juba väga hõivatud ja kui palju saan ma tegelikult muuta?” Ma arvan, et see kehtib eriti siis, kui me räägime tohutute sotsiaalsete probleemide lahendamisest, nagu näljahäda vastu võitlemine või vähiravimite leidmine, kuid see ilmub kogu aeg ka meie igapäevaelus. Nii et kui taban end selliselt mõtlemast, aitab see lugu meelde jätta. Võib-olla ei saa te kogu maailma muuta, kuid vähemalt saate selle väikese osa kellegi jaoks muuta.
Nad ütlevad, et viivitamise üks levinumaid põhjusi on see, et näeme enda ees seisvat väljakutset tohutuna ja et hea viis sellele vastu astuda on jagada suur väljakutse väiksemateks tükkideks ja seejärel need ükshaaval võtta. Üks meritäht korraga. Ja sellele ühele meritähele võib see muuta maailma.
Tundmatu autor