Raha pimedus.

On porisse tallatud pärleid,
neil kadunud ilu ja šarm,
ei tehta neist ilusaid ehteid,
neid ümbritseb lõputu lärm.

Ei märka me seda mis püsiv,
vaid aega mis tühjusest hall
ning hing meilt aegajalt küsib:
kus on meie tarkuse mall?

Miks mõõta ei oska me seda,
mis pori seest märgatav on,
miks näeme me ainult teda,
kes võimude kammertoon?

Jah, raha, mis pimestab silmi
toob välja vaid tühjuse loost,
kus muusika uimastab filmi,
mis lammutab inimest koost.

Toeta luulekogu trükkimist.