Sügav ja tervendav lugu inimesest, kes õppis nutma nii, et see ei murra, vaid tervendab, ja lõpuks laskma lahti — mitte selleks, et unustada, vaid selleks, et edasi elada.
Ta istus akna all ja nuttis.
Mitte esimest korda, mitte isegi viiendat.
See valu oli vana tuttav.
Tuli ja läks, aga jättis alati midagi maha –
väsimuse, tühjuse, vaikuse.
Seekord ei püüdnud ta pisaraid tagasi hoida. Ei vandunud tugevust, ei ehitanud müüre.
Ta lihtsalt… nuttis.
Nii kaua kui oli vaja.
Sest valu tahtis välja.
Ja ta lubas.
Mälestused tulid nagu tormilained –
sõnad, mis haiget tegid, lubadused, mis murdusid, ootused, mis jäid täitmata.
Ja iga pisar kandis neid endaga minema.
Vaikselt.
Pühitsedes hinge, nagu vihm peseb puhtaks tee, millel astuda edasi.
Kui nutt vaibus, tuli vaikus.
Aga mitte enam tühjus.
See oli selgus.
See oli hetk, mil ta mõistis: “Ma olen kõik andnud. Ma olen kõik tundnud. Ja nüüd on aeg… minna.”
Ta vaatas aknast välja.
Päike polnud veel tõusnud, aga taevas polnud enam täiesti must.
Seal oli valguse joon.
Justkui elu ise sosistaks: „Sa oled valmis.
Ära enam vaata tagasi.
Mitte selleks, et karistada või igatseda –
vaid selleks, et austada, mida sa juba tundsid.”
Nuta, kui vajad.
Nii kaua kui vaja.
Nii sügavalt kui süda ütleb.
Aga kui see nutmine on läbi saanud –
siis ära anna sellele valule enam kunagi uut elu läbi uute pisarate.
Tunne. Tunnista. Lase minna.
Sest on aeg elada edasi.
Pisaratega puhastatud süda ei unusta,
aga ta valib mitte enam haiget saada samal moel.
